Proosa muuda

  • Kapten oli peenemat sorti kommete ja teadmistega mees, parima päritoluga ja kenam kui enamik sedasorti mehi, nõnda et ta jättis pigem mulje, nagu oleks ta peaaegu kogu oma elu elanud õukonnas ja mitte merel purjetanud. Seepärast võeti see kapten õukonnas alati paremini vastu kui suurem osa sellesse kanti seilavaid orjakaupmehi, ja iseäranis hästi võttis teda vastu Oroonoko, kes oli Euroopa mõistes palju tsiviliseeritum kui keegi teine ning rõõmustas enam valgete rahvaste üle ning kõige enam osavate ja tarkade meeste üle. Sellele kaptenile müüs ta suurema osa oma orje, ning soosingu ja austuse tõttu, mida prints tema vastu tundis, tegi ta kaptenile palju kingitusi ja palus tal õukonda jääda nii kauaks kui vähegi võimalik. Kapten, kes näis seda väga suure auna võtvat, lahutas printsi meelt iga päev gloobuste ja kaartidega ja vestles temaga matemaatikast ja igasugustest instrumentidest; sõi, jõi, käis jahil ja elas koos temaga nii sõbralikult, et polnud mingisugust kahtlust, et ta oli selle vapra noore mehe südame enda poole võitnud. Ja kapten palus, et prints kõigi nende toredate teenete eest lähipäevil, enne kui ta purjed masti tõmbab, oma kohaloluga tema laeva austaks ja õhtust sööks, ning prints võttis küllakutse vastu ja määras päeva kindlaks. Kapten omalt poolt seadis kõik kõige suurejoonelisemal kombel valmis. Ning see päev saabus, kui kapten oma rikkalikult vaipade ja sametpatjadega kaunistatud paadis kaldale printsi vastu võtma sõudis, kaasas teine pargas, kus olid trompetitega pillimehed, mis rõõmustas üliväga Oroonokot, kes neid kaldal ootas, saatjateks prantslasest õpetaja, Jamoan, Aboan ja sadakond õukonna kõige üllamat noorukit, ja pärast seda, kui prints oli kõigepealt pardale kantud, viisid paadid ka ülejäänud mehed laevale, kus neid ootas ees suurejooneline vastuvõtt kõiksuguste heade veinidega ja kus neid nii hästi lõbustati, kui sellises kohas võimalik.
Prints, kes jõi palju punši ja mitut sorti veini nagu ka kõik ülejäänud (sest suurt hoolt kanti selle eest, et lõbustuste selles osas midagi puudu ei jääks), oli väga lustlik ja imetles kangesti laeva, sest ta ei olnud enne ühegi laeva peal käinud, nii et ta kiikas uudishimulikult igasse kohta, kuhu sündsus minna lubas. Ülejäänud, niisama uudishimulikud mehed, kes ei olnud veel väga purjus, sebisid tahtmist pidi edasi ja tagasi nagu jumal juhatas, nii et kapten, kes oli oma plaani ette korralikult valmis mõelnud, andis käsu ja võttis kõik külalised kinni; printsi jalad pandi ühtäkki raudu, kui ta parasjagu trümmi ruumi vaatama oli roninud. Niisama reetlikult käituti ka kõigi teistega, nõnda et ühel ja samal hetkel üle terve laeva pandi mehed kiiresti ahelatesse ja tehti neist orjad. Selle kavala plaaniga hakkama saanud, andsid kõik laevamehed oma panuse, et purjed kähku püsti saada, ning niisama reetliku ja paraja tuulega lahkusid nad kaldalt selle süütu ja kuulsusrikka saagiga, kellele selline lõbustus sugugi meele järele ei olnud.
Mõned on seda tegu pidanud niisama vapraks kui kapten ise, aga mina säästan end sellest ja jätan selle oma lugeja otsustada.
  • Aphra Behn, "Oroonoko", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, 2009, lk 32-33


  • Inimestele meeldib saada küllakutset järgmisteks päevadeks, sest nii näib, nagu oleksid nad saavutanud teatava õiguse tulevikule.


  • "Mulle tuli just meelde, et täna on ju pühapäev," ütles Dickie. "Marge läks kirikusse. Tulge õige meile lõunale. Pühapäeviti on meil alati kana. Pühapäevakana on vana Ameerika komme, teate ju küll." (lk 42)
  • "Olen paipoiss, aga mul on sellest kõrini," kurtis Tom. "Vahin siin ainult viisakusest ja et aidata. Kui veel mõni reporter mu majja trügib, saab ta otse­ kohe haavlilaengu tagumikku." Tom oli tõesti ärritunud ja nördinud, seda oli häälestki kuulda.
"Saan sinust väga hästi aru," tundis Peter kaasa. "Tead, ma sõidan mai lõpus koju. Kui tahad, tule Iirimaale. Seal on haudvaikne, seda ma sulle ütlen."
Tom vaatas talle otsa. Peter oli oma iidsest Iiri lossist rääkinud ja ka fotosid näidanud. Mõte Dickie'le vilksatas läbi Tomi aju nagu lummutis, nagu õel kalbe tont. Sellepärast, et Peteriga oleks võinud minna samamoodi, mõtles Tom. Ausa­meelne, pahaaimamatu, naiivne ja õilis. Ainult et tema moodi polnud Tom mitte natukestki. Ent ühel õhtul oli ta Peteri meeleheaks kõnelnud inglise aktsendiga, matkinud Peteri kombeid ja kõigutanud rääkides pead ning Peterile oli see kangesti nalja teinud. Seda poleks tohtinud teha, mõtles Tom nüüd. Tal oli häbi. Häbiväärne oli ka mõte, et Peter oleks võinud olla Dickie asemel.


  • Lähen õhtusöögile. Nüüd, kus olen jälle üksi, kutsuvad kõik Ennasttäis Abielupaarid mind laupäevaõhtuti külla, seades mind vastamisi järjest õudsemaks muutuva üksikute meeste valikuga.
    • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998, lk 212