Kaardipanek

ProosaRedigeeri

  • [Madame Laoutaro:] Aga kõik on aja ja saatuse käe all. Teie olete teie - kui te teate, kes see niisugune on - ja mina olen mina, ning seda, mis meie vahel juhtub, kui ma kaarte loen, ei juhtu kellegi teisega. Ja praegu on järgmine õhtu pärast jõule, kell on juba peaaegu kümme, ning seegi avaldab mõju. Miski pole tähtsusetu. Miks loen ma praegu, nii erilisel hetkel, teile kaarte, kui ща pole teid kunagi varem näinud? Mis meid kokku viis? Juhus? Ärge seda küll uskuge! Midagi niisugust pole olemas. Miski pole tähtsusetu; kui oleks, langeks maailm kokku. (lk 223-224)