Vikitsitaadid

Katrin Klaup

Eesti ja Rootsi kergejõustikutreener

Katrin Klaup (sündinud 15. septembril 1953 Tartus) on Eesti ja Rootsi kergejõustikutreener.

Intervjuud

muuda
  • Kui ma Rootsi tulin, siis esimesel võistlusel lihtsalt jahmusin. Seal oli nii, et kümneaastane laps, kes oli just kaotanud, pildus naelikuid ja karjus ema peale: "Sa ju lubasid, et ma võidan!" Selliseid situatsioone on siin päris palju ning see tuleneb kõik Rootsi kasvatussüsteemist ja demokraatiast.
  • Rootsis on lastele antud iga asja peale õigus. Eksisteerib ju punane telefongi, kuhu laps võib oma vanemate peale kaevata. See demokraatia pole minu jaoks aga demokraatia. Minu lapsed teavad väga hästi, mida "ei" tähendab, kuid see ei tähenda, et ma neid ei armastaks või meil poleks demokraatiat. On küll, aga laps peab teadma ei-d ja jaa-d ning seda, mis on oluline, mis ebaoluline. Seda ei pea tegema rangelt, saab ka diplomaatiliselt, kuid siiski maast madalast.
  • Hommikusöögilauas tuli meil treeneritega just jutuks, et kõiki veetakse siin kättpidi ringi. Isegi täiskasvanute klassis. Näpuga näidatakse ette, et see kell on buss, siis hakkad soojendust tegema, siis on call room'i kutse. Kõik nämmutatakse ette.
Eks nad ürita niimoodi sportlasi kaitsta, kuid tegelikult panevad nad lihtsalt kasvuhoonesse kinni, et mingigi tuuleõhk neid ei heidutaks ega kõrvale viiks.
  • Siin ongi see, et kellel kui palju kätt hoitakse. Kui liiga palju ette-taha ära tehakse, siis võetakse ära vastutustunne ja iseseisvus. Kui sportlane läheb aga staadionile, siis peab ta ise hakkama saama! Mina ei saa tema eest tartaanile astuda.
  • Jaa, ma nägin eile Risto Jamnest, kes on siin üksi füsioterapeut. Vaene mees, mul oli temast tõesti kahju. Kohe esimesel päeval alustada kümnevõistlejatest, lisaks veel kaks sportlast... Kujutan ette, mitu kilogrammi ta kergem on, kui siit ära läheb.
Aga see on teine asi. Taustajõud peavadki olema, ent kui sa oled taustajõud, siis ole taustajõud! Ära pressi end sportlase-treeneri väikesesse ringi ja taluta teisi. Söögilauas sa ei võta ju teise eest toitu ära.
  • Ütleme nii, et Rootsi rahvas on geneetiliselt lihtsalt väga tugev. Kui koondise etteotsa sattub väärt treener – näiteks ma väga hindan, mida Vésteinn Hafsteinsson kettaheites teeb –, kes tunneb füsioloogiat ja teab, mida sport tegelikult tähendab, siis sealt tuleb kindla peale tulemus.
Tihti on treenerite teadmised aga lünklikud, samas kui õpilane esineb ikkagi hästi. See tähendabki, et rahvas on geneetiliselt nii tugev, et kuigi treener teeb vigu, teeb õpilane ikkagi oma ära. Kuniks tulevad vigastused. Seejärel algab üks pikk kannatuste rada, kus ei mängi rolli enam geneetiline kood, vaid see, kui tugev sportlane peast on.
  • Mina ütleksin küll, et Eestis on treenerite teadmised paremad. Lihtsalt väike rahvas, materjali pole nii palju. Eestis peab absoluutselt kõigist, isegi kui sportlane on keskmine või alla keskmise, midagi pigistama ja neid spordi juures hoidma. Et midagigi tuleks! Rootsis on aga raiskamisruumi.
  • [Treeneritööst 1990ndatel angaarides:] Kasukates ja käpikutes tegime trenni. Treenisime seal, vammused seljas. Nägin küll, et poisid ei suutnud jalgu vedada, sest püksid takistasid, kuid ilma ei kannatanud üldse joosta.
  • Abikaasa Toomas oli vahepeal pikalt tööta, mistõttu tuli rabada. Kui mul tekkiski lõpuks vahevõimalus, et ära tulla, siis polnud jällegi Eestis varianti, et saanuks kohe palga peale. Kuna olin tol hetkel pere ainus toitja, tuligi Rootsi jääda.
  • Teine asi on, et kes on noortetreenerid? Nende osatähtsus on spordis kõige tähtsam, sest kui sul on täiskasvanud produkt, kellega pole noorena vigu tehtud, siis sealt on kerge edasi minna.
Rootsis on noortetreenerid enamasti aga lapsevanemad, grupi peale nii neli-viis tükki. Aga kes neist vastutab? Tagatipuks treenerid vahetuvad, sest sport on siin rohkem ajaviitevorm ning kui sinu laps lõpetab, siis ega sa enam ala juurde jää. Huvi kaob.
  • Vahel satub gruppi ka neid, kelle ambitsioonid on kõrged, ent nad tahavad üldjuhul kõike hästi kähku saada. Kõik ambitsioonid pole ka noorte endi omad, vaid vanemadki, kui nad olnud näiteks endised sportlased, üritavad oma soove lapse kaudu ellu viia. Nõnda kiputakse aga üle forsseerima. Loodetakse küll, et tulemused tulevad, kuid...
  • Meil on treeneritega, ka teistest piirkondadest, mitte ainult Göteborgis, väga head omavahelised sidemed. Saame väga hästi läbi ning meid ka toetatakse. Kui on abi või toetust vaja, siis see tuleb.
Muidu on ikka nii, et sportlane on pjedestaalil, aga treener see, kelle närvirakud kuluvad ning keda tambitakse. Meie treenerkond on äärmiselt toetav ning esimestel aastatel, kui Khaddi midagi hästi tegi, siis Rootsi kergejõustikutiimi kapten tuli minu juurde ja rääkis nii pikalt ja ilusasti, et mul oli tunne, et olen ise selle tulemuse hüpanud.
  • Siis erinesid tingimused tõesti kui öö ja päev, kuid praegu ütleksin, et need on praktiliselt võrdsed. Hallidel küll mingit siseerinevust pole. Võistlusareen, abiruumid, jõusaal – kõik on samamoodi omavahel seotud ja käe-jala juures.
Tegelikult ütleksin, et Eestil on selle koha pealt isegi eelis. Võtame näiteks Göteborgi piirkonna, kus ma töötan – seal ongi üks suur sisehall. Aga kui elad eeslinnas, mis Rootsis tähendab ca 40 km eemal, siis kui kaua sa tipptunnil halli tuled? Stockholmis on selles osas veel hullem. Selles mõttes tuleb Eesti kompaktsus kasuks, kõik on lähedal.
  • Ei ole siingi noortetreenerid väärtustatud. Kui võtan enda näite, siis ega minagi pole mingi kõrgepalgaline. Summa, mis ma olümpiakomiteelt ja klubilt saan – need kaks asja kokku siis – katab 70 protsenti mu üürist. Aga kui ma süüa tahan? Ei saaks ju lubada! See tähendabki, et ots otsaga kokku tulemiseks tuleb kombineerida.
  • [Nädalaplaanist:] Esmaspäev, teisipäev, neljapäev on kaks trenni päevas, kolmapäev ja laupäev üks trenn ning pühapäev, juhul kui väljaõppeid pole, on vaba. Sisuliselt töötan ikkagi nagu hobune.
  • [Pensionileminekust:] Võiksin, kuid olen nii keevaline ja energiline, et ma ei saaks ikkagi vist päris pensionil olla. Kui oleksingi rahaliselt väga kindlustatud, siis teeksin ikka midagi.
  • Eks ma ole üritanud koormust vähendada. Tütar Mari on samamoodi treener ja vaikselt annan osa hoolealuseid talle. Aga samas, kui tulebki mõni hea ja potentsiaalikas noor, siis kuidas sa ta kõrvale lükkad? Eriti kui tal on veel õige suhtumine!
Näiteks praegu on mul üks 19-aastane väliseestlane, Gustav Tartu, kes on kolmikhüppes lennanud üle 15 meetri. Mõtlesin küll, et ei taha [lapsi juurde] võtta, aga ikkagi tärkas huvi, sest näen temas suurt potentsiaali.


  • Esiteks jäi meie Göteborgi-Frankfurdi lend hiljaks, mistõttu jõudsime ümberistumisega viimasel hetkel Pariisi lennukile. Vandusin siis veel endamisi, et pean kõrges eas hakkama veel trenni tegema, sest muidu ei jõua lennukeid vahetada.
Et ööbisime Pariisis, käisime õhtul oma pagasit kontrollimas ning meile öeldi, et kõik on hästi. Sama tegime ka hommikul, enne lennukile astumist, ning jätkuvalt kinnitati meile, et pagas tuleb. Jõudsime meie aga üle lombi ja mida polnud, oli pagas.
No ja siis hakkas trall peale. Unitedist öeldi meile, et tuleb helistada Lufthansasse, kuid need ei võtnud jällegi toru. Ja nõnda iga päev! Pagasit ikka polnud, aga meie olime ju eellaagris. Õnneks Khaddil olid topp, väikesed püksid ja naelkingad käsipagasis ehk minimaalne võistlusvarustus oli olemas, kuid uuesti kasutamiseks pidi neid igal õhtul pesema. Samal ajal kulus iga päev kolm-neli tundi pagasi tagaajamisele. See võttis meie närvid täiesti läbi.


  • [Rootsi aasta kergejõustikutreeneri tiitlist:] Olen neid galasid vaadanud, aga pole kunagi mõelnud, et ma ise sinna lähen ja veel vähem oskasin arvata, et astun sõna otseses mõttes laval. Jäin hiljuti laagris haigeks ja olin kolm päeva kodus sängis. E-postiga oli saabunud kolm meeldetuletust, et ma pole end galale registreerinud, paluti seda teha. Aga ma ei teinud, sest teadsin, et ei lähe.
Alaliidust helistati ja küsiti, kas ma ikka tulen. Vastasin: vabandan, kuid otsustasin mitte tulla. Meie vestlus jätkus kümme minutit. Siis öeldi, et pean tulema! Mõtlesin, mis lugu see nüüd on? Lõpuks nad avaldasid ka põhjuse – mul on vaja auhind vastu võtta! See pidi olema üllatus, kuid see ei saanud üllatus olla, sest olin nii põikpäine.
Meie telefonivestluses tekkis pikk paus.
Siis vaikselt küsiti, kas olen ikka alles. See kõik oli mulle harjumatu, viimati olin keskpunktis oma pulmas. Ärkasin öösel mitu korda üles ja mõtlesin, et võin rootsi keele ära unustada. Üritusel olin siiski rahulik. Kui küsiti, mis mõtted peas tiirutavad, siis laususin: tunnustus on meeldiv, aga seda vääriksid paljud treenerid.
  • [Kaugushüppaja Khadijatou "Khaddi" Victoria Sagnia kohta:] MMil oli Khaddil lihtne võistelda, teda ei rõhunud liidriroll. Pekingisse läks ta maailma hooaja 21. tulemusega, lõppvõistlusele ja finaali jõudmine oli suur õnnestumine. Oma parimad hüpped tegi Khaddi kolmandal katsel. Samas tean, mis võinuks juhtuda, kui kõik oleks välja tulnud – tal oli 6.90–6.95 jalas.
  • Algul oli Khaddi ikka väike metslane. Kui ta halli jõudis, siis oli alati 20–30 minutit hilinenud. Aga ta oli tubli suhtleja ja uuris kõigilt, kuidas neil läheb ning rääkis, mida ta ise vahepeal teinud on. Trenni alustas kavandatust tund aega hiljem. Nüüd on kõik muutunud, ta on asjalik inimene.
  • Kui küsisin, kui pikk ta hoojooks on, siis ta ei osanud öelda. Ei teadnud sedagi, kumb on tõukejalg. Sain aru, et olukord on tõsine. Pikim lõik, mida ta oli varem trennis jooksnud, oli 60 meetrit. Aga jõutrennid kestsid kuni kaks ja pool tundi.
  • [Khaddi esimesest võistlusest:] Teisel katsel püstitas Khaddi jälle rekordi. Pärast seda tuli ta minu juurde ja ütles: treener, nüüd tõukasin teise jalga! Rahvas kuulis seda ja muigas. Kolmandal katsel hüppas ta taas rekordi, aga tõukas teise jalaga.
  • [Khaddi jalavigastusest:] MRI-uuring näitas, et ristside on katki. Kui vigastus tekkinuks täie hooga joostes, oleks tüdruku karjäär lõppenud. Kõige hullem, et kulus aasta, enne kui sain talle selgeks teha, et operatsioonil tuleb ära käia, see pole õudne. Eks need hirmud tulenesid natuke tema kultuuriruumist.
  • [1993. aastast:] Tartus polnud sel ajal korralikku sisehalligi. Kui hommikul sinna tööle läksid, siis oli jahedam kui väljas. 150-meetrine puuring meenutas rohkem krossirada.
  • [Tööst Rootsis:] Ma pole iial tundnud, et keegi kõnniks, rusikas taskus. Sama ütlen alaliidu kohta. Kui me pärast Khaddi operatsiooni möllasime, et uuesti võistlema minna, helistati alaliidust iga tema pisikese õnnestumise järel ja avaldati toetust.
  • [Tütar Marist:] Ma olin kindel, et ta täidab olümpianormi juba tänavu. Aga tegime tossude osas vale valiku. Algul ei saanud arugi, surus kannale. Mõtlesime, et küll see mööda läheb. Paraku tekkis limapauna põletik ja kand läks paiste. Kui Mari naelikud jalga pani, siis oli valus. Kõik seitsmevõistlused tuli teha läbi pisarate ja valu. Kahju, et ta kevadist vormi realiseerida ei saanud.
  • [Pereelust Eesti ja Rootsi vahel:] Pendeldasime siia-sinna. Aga me pole ainus niisugune näide. Kui palju elab välismaal Eesti peresid, kes on sinna läinud majandusliku toimetuleku pärast. Tegelikult on see kogu maailma probleem. Kogen seda siin iga päev, mõnikord on raske poodigi minna, kui näed Rumeenia kerjajaid, kellest üks on õnnetum kui teine.
  • [Erialavalikust varem õpitud juura asemel:] See on huvitavam. Riske teadsin juba noorena. Majanduslikus mõttes ei tundunud tulevik roosiline, tööpäevad on limiteerimata pikkusega ja närvikulu on tohutu. Kogu aasta oled meeletu pinge all ja siis tuleb pisike hetk ehk võistluse õnnestumine. Samas varjutab see kogu musta ära. Selles mõttes olen väga rahul. Noore treenerina lootsin mõne võistluse eel: kui nüüd särame, tuleb keegi appi. Nüüd pole nii mõelnud. Ise peab ennast aitama!
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Katrin_Klaup&oldid=128083"