Friedrich Reinhold Kreutzwald

Friedrich Reinhold Kreutzwald (ka Vidri Rein Ristmets; 26. detsember 1803 – (vkj 13. august) 25. august 1882 Tartu) oli Võru linnaarst ja eesti kirjanik, eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" autor.

Friedrich Reinhold Kreutzwald

Tema kohta

• Eestis ilmus juba XVII sajandist peale anonüümseid ja XVIII sajandi lõpust alates autori initsiaalidega vaimulikke raamatuid. Esimesi täielikke pseudonüüme hakati kasutama alles XIX saj. algupoolel. Varaseim eesti autor, kes trükis täielikku varjunime kasutas, oli V. Alttoa tõlgenduse kohaselt Otto Wilhelm Masing: Paadi Hinno. Järgmine täielik pseudonüüm meil oli vististi Suve Jaan = Johann Sommer. Fr. R. Faehlmann kasutas mitmeid nimelühendeid, nagu F., Fn., Fnn., Kreutzwaldil aga oli rohkete initsiaalide, lühendite ja märkide kõrval ka vähemalt üks täielik kirjanikunimi: Vidri Rein Ristmets. (lk 149-150)
  • August Palm, "Pseudonüüm meil ja mujal", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 147-156

• Kreutzwaldi puhul on otse hämmastav, kuidas see peaaegu täiusliku melanhoolse eelsoodumusega isik, tõeline mustast sapist läbiimbunud ihu ja hing, sünnipärane luuser, suudab sellest omamoodi ju näruselt pudisest rahvaluulelisest ainest, mis tal kasutada oli, sellistel pessimistlikel eeldustel välja võluda säärase kuratlikult suurejoonelise kompositsiooni, nagu seda "Kalevipoeg" ju lõppeks ikkagi on, kui vähegi aega võtta, et temasse süveneda (aga see nõuab tõesti aega ja pühendumist, sest "Kalevipoeg" on komplitseeritud tekst).
  • Jaan Undusk. Eksistentsiaalne Kreutzwald.] Eesti Ekspress, 5. detsember 2003.

• Ajakirja ülesanne, arvestades ümbritsevaid olusid, rahva võimalusi ja huvi, oli raske: käsitleda eesti keeles teemasid ja valdkondi, mida enne polnud kuuldud ega jutuks võetudki. Kreutzwald nimetas aastaid hiljem ajakirja koostamist ja toimetamist üheks suurima auditooriumiga tänuväärseimaks tegevuseks (ajakirja ilmus kokku viis annet, üksikuid andeid trükiti ka aastaid hiljem juurde ning loeti raamatuna isegi aastakümneid hiljem). "Ma-ilm ja mõnda..." oli ühemeheväljaanne, milles avaldatud materjalid iseloomustavad ennekõike koostajat ja toimetajat. Paljud sõnadki, mida oli vaja uudse materjali selgitamiseks, leiutas Kreutzwald ise (nt wälkuwjõggi = elektrivool; ilma-kerra = taevakeha; rõngastee = ellips jt). Kuid asjaolu, et sellelaadne väljaanne eesti keeles ja eestlastele mõelduna sündis juba 1848. aastal, kui eestlased ise teadsid endid vaid "maarahvana" (Postipapa, ajalehe Perno Postimees asutaja, väljaandja ja toimetaja Johann Voldemar Jannsen (1819-1890), nimetab ajalehe lugejaid "oma sõbraks" ja "eestlasteks" alles 1857. aastal oma esimeses pöördumises lugejate poole), iseloomustab ühte märgilist ja olemuslikku külge Eesti ühiskonnast. Selle väikese ühiskonna tugevus on olnud ja on tänaseni rahva üleüldises harituses, tugevas pinnases, mis võib ühtviisi edukalt olla aluseks ja toeks üksikute eredate tähtede kerkimisele ja püsimisele, aga ka ootamatutele sotsiaal-kultuurilistele pööretele. (lk 149)
  • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158