Maire Raadik

Maire Raadik (sündinud 21. märtsil 1963 Pärnus) on eesti keelekorraldaja ja keeleteadlane.

Maire Raadik, 2013.

Artiklid

• Uskuma on kõigepealt muidugi sõna, millega saame iseloomustada oma tõekspidamisi või nende puudumist. Me usume või ei usu jumalasse või jumalat, armastusse või armastust, horoskoopidesse või horoskoope. Selles tähenduses ei ole uskuma-sõnal eesti keeles sünonüüme ja tähendust tuleb pikemalt seletada, näiteks ütleb seletav sõnaraamat, et uskuma on 'kellegi või millegi olemasolu ja mõjujõudu kindlaks või võimalikuks pidama, ilma et seda tõestatud oleks'. Ülejäänud tähendustes on sünonüümid, sisult sageli ühemõttelisemad, täiesti olemas: uskuma kui veendunud olema (usun, et mul on õigus) või lootma (usun, et mind märgatakse), uskuma kui arvama (usun, et olen tark) või oletama (usun, et võidan).
• Kust see tuleb, et keegi enam midagi ei arva, oleta ega looda, vaid kõik aina usuvad? Kas mõjutab inglise keel, kus sõna believe võib käia nii uskumise kui ka arvamise kohta? Nagu eespool nägime, on eesti uskuma-sõnal endalgi mitu tähendust, kuid see, et me muudele, täpsematele sõnadele järjest enam uskumist eelistame, võib küll olla ka võõras mõju.
  • Maire Raadik, "Mida me usume?", Postimees, 18. mai 2018

• Minu lapsepõlve koolitee läks mööda Nõukogude sõjaväe linnakust, seega kuulusid mu sõnavarra ka vältimatult sõnad tibla ja Tiblagorsk. Kodus oli mulle muidugi õpetatud, et tibla on tegelikult halvustav sõna ja viisakas vestluses seda ei mainita. Tiblagorsk nii kole sõna ei tundunud, sõjaväeosa väravas oli pood, kuhu tunnimehed enamasti lubasid ka külarahvast, ning võis ikka öelda, et käisime Tiblagorski poes.
• See tibla on midagi muud kui minu lapsepõlves. Siis oli tibla ikka sama mis venelane või venekeelne, ei olnud eriti tähtis, mis oli tema meelsus või maailmavaade – sest mis see tõenäoliselt ikka muud olema pidi kui nõukogude inimese ja kommunismiehitaja oma.
• 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatus on tibla sees, seletuseta, kuid märgendatud kui vananenud ja kõnekeelne. Samad märgendid on sõnal vanka, kuid selle juures on lisaks seletatud, et tähendab venelast ja on halvustav. Sõnaraamatu üks autoreid Tiiu Erelt teab rääkida, et vormistus oli kompromiss sõnastiku tegijate vahel: julgemad nõudsid tibla-sõna esitamist, ettevaatlik toimetaja oleks venelasi halvustava nimetuse parema meelega välja jätnud. Muidugi polnud tibla tollal ka mingi vanamoeline sõna.
• Kas see tibla, keda me praegu teame, keda noorem põlvkond teab, ongi eeskätt tegelane Andrus Kiviräha raamatust? Paistab küll sedamoodi. Mine tea, äkki loeme siis ka ükskord sõnaraamatust, et tibla on vanamoelises keeles venelane, halvustavas kõnepruugis aga nõukogude inimene, peenema nimega homo soveticus.
  • Maire Raadik, "Homo soveticus", Postimees, 20. aprill 2018

• Küllap olete kuulnud küsimust, missugune on kõige sõltumatum riik maailmas. Ja tõenäoliselt teate vastustki: Mongoolia, sest temast ei sõltu mitte midagi. Kuid mida tähendab õigupoolest see, et Mongooliast – või ka mõnest teisest maast – ei sõltu mitte midagi? Kas seda, et sellest riigist ei sõltu ükski teine? Või hoopis seda, et sellest riigist ei olene midagi?
• Uus sõna võis esialgu tekitada võõristustki. 1929 kirjutab keegi Larus ridibundus (naerukajakas) Päevalehes üsna mürgise veste keeleuuendajate vastu. Oma osa saavad õigekeelsussõnaraamatu koostajad: "Nemad... wõiwad nüüd tarwitada sõnu, nagu sõltuma, suwatsema, üritama, pürgimus, wältima j. p. t., aga wõhikud ja eemalseisjad ei pääse neile uudissõnadele ligi ning ei tea, mis sanskritti nüüd jälle kõneldakse."
• Vahel tuleb abi ka ootamatust kohast. Kui näibki, et olenema-sõna hakkab eesti keelest kaduma, paneme tähele, et kas-küsimusele vastab moodne eestlane enamasti kas "absoluutselt" või "oleneb". It depends.
  • Maire Raadik, "Maailma kõige sõltumatum riik", Postimees, 15. juuni 2019

• Miks peaksid emotsioonid olema laes? See, et rõõm inimesi piltlikus mõttes üles kergitab, on muidugi vana lugu. Eesti keeles on olemas isegi ütlemine hüppas rõõmust lakke, millega kirjeldatakse ülevoolavat rõõmu või õnne. Kas aga suudaksite kujutleda, et keegi vastaks praegusajal ajakirjanikule, et hüppaks või rõõmust lakke? Vist mitte.
• Mõõteriistadegi kohta öeldakse mõnikord, et näit on laes – meile tuntuim sageli lakke lööv mõõdik on kahtlemata nunnumeeter.
• Uute väljendite kasutusele võtmise põhjus võib muu hulgas olla uudsuse taotlus, silmapaistmise soov. Kui aga juba igal teisel on emotsioonid või adrenaliin laes või löövad lakke, hakkavad uudsena mõjuma hoopis need, kes on rõõmsad, väga rõõmsad või ülirõõmsad, kelle tuju on suurepärane või kelle meeleolu on ülev, kes on väga elevil, kes keevad rõõmust üle või kelle tunded keevad üle või kes hüppaks rõõmust lakke. Ootame-loodame.
• "Mis selle absoluutselt-sõnaga saab?" küsib nüüd tähelepanelik lugeja. Saagu see, mida on õpetatud inglise-eesti sõnaraamatus: "absolutely!" – "jah, muidugi!".
  • Maire Raadik, "Emotsioonid on laes. Absoluutselt", Postimees, 3. juuni 2016

• Oleme üldiselt uhked näiteks selle üle, et meil on neliteist käänet. Kuid kas me seda rikkust ka tegelikult hindame? Ainult üks näide. Eesti keeles on nii, et kui nimi esineb koos mingi tavalise sõnaga ja paikneb veel selle sõna ehk mittenime ees, siis peab nimi olema omastavas, mitte nimetavas käändes. Meil on Kalevi kommid, Leiburi leivad, Selveri salatid, Sangari särgid, Metsise metsaveotraktorid, mitte "Kalev kommid", "Leibur leivad" jne.

Kuid mis saab siis, kui firmad ei ole meie enda omad, vaid välismaised? Kaubamärk on puutumatu, ütlevad mõned asjapulgad ega taha välismaiseid nimesid lauses käänata.

• Ei ole see miski kaubamärgi kaitse, vaid lihtlabane laen: inglise keeles oleks Fastum gel ja Fox channel, ning siis arvatakse, et nii peab ka eesti keeles olema. Aga ei pea. Kaubamärgi kaitse tähendab seda, et ma ei kirjuta Vastum ega Foks, vaid ikka Fastum ja Fox või isegi FOX, aga lauses tohin käänata võõrnimesid sama moodi nagu Eesti omi.
• Kõik algab lapsepõlvest, ja eestlase lapsepõlve ei peaks näiteks kuuluma "Piip ja Tuut teater", vaid Piibu ja Tuudu teater. Kui kahtlete nagu minagi, kas käänata Piibu või Piibi, siis asjaomased ise on paari aasta eest Facebookis ilusasti kirjutanud: "Ka ülejäänud Piibu ja Tuudu maja kollektiiv pakib kohvrid ning asub Munamäe poole teele."
• 14. mai vilepuhuja loo kohta on üks lugeja saatnud väga väärt ettepaneku: whistleblower võiks olla "lokulööja". Ta on selgituseks lisanud: "Kui mõelda selle üle, millest vanasti lokulöömisega teada anti, siis peaks see olema ehk kõige täpsem vaste. Muidugi on tal arhailine hõng, kuid miks mitte vanadelt sõnadelt tolmu maha pühkida ja seeläbi ka elus hoida teadmisi vanadest aegadest." Sellega võib ainult nõustuda.
  • Maire Raadik, "Rikastav erinevus", Postimees, 28. mai 2016