Luule

muuda

Tol suvel ma ei läinud hulluks,
rääkisin selle asemel oma emaga, kes väitis,
et meie inimesed ei lähe hulluks.
Selle asemel teeme seda äkilist õhtu-
vaikust, mis järgneb pumppüssipaugule.


Meie riik ongi näitelava.
Kui sõdurid linna sisse marsivad, keelatakse ära kõik avalikud
kogunemised. Aga täna tulvavad naabrid keskväljakule, kust kostab
Sonja ja Alfonso nukuetenduse klaverimuusikat. Mõned meist ronivad puude otsa, teised peidavad end pinkide ja telegraafipostide taha.
Kui kurt poiss Petja esimeses reas aevastab, kukub nukk-seersant
kiljatades pikali. Ta tõuseb jälle püsti, norsatab, raputab naeru lagistava publiku poole rusikat.
Väljakule pöörab sõjaväemaastur ja paiskab välja oma seersandi.
Otsekohe laiali minna!
...
Sonja vaatab oma nukku, nukk vaatab seersanti, seersant vaatab
Sonjat ja Alfonsot, kõik teised aga vaatavad, kuidas Petja võtab hoogu,
rögistab ja sülgab siis tohutu tatiläraka seersandi poole.

Üks heli, mida meie ei kuule, peletab kajakad vee pealt lendu.