Alustuseks pean ütlema, et ma armastan raamatuid. Ja just paberkujul traditsioonilisi raamatuid, kuigi mul on ka e-luger ja võimalus lugeda raamatuid elektroonilisel kujul. Ma armastan raamatute lõhna, paberit ja mulle meeldivad erinevad järjehoidjad. Kui olen kolinud, siis kõige nauditavam minu jaoks on olnud raamatute lahtipakkimine, kui olen kätte saanud uued raamaturiiulid. Kui satun kellelegi külla, siis esimese asjana liigun tema raamaturiiuli juurde ja see räägib inimesest nii mõndagi. Raamatukogudes meeldib mulle samuti jalutada riiulite vahel, võtta kätte ja sirvida huvipakkuvaid raamatuid kohapeal.
Usun, et isegi üha enam digitaliseeruvas maailmas on paberraamatutel endiselt koht ja seetõttu on vajalikud ka raamatukogud. Raamatu lugemine on tihti rituaal, mille osaks on raamatu tunnetamine ka muude meeltega kui ainult silmad. Kuigi raamatud on kättesaadavad ka internetis, siis lugesin hiljuti üht uuringut, mis rääkis sellest, kuidas lugemine internetis on muutnud meie tähelepanu hektilisemaks ja süvenemise pealiskaudsemaks. Märgiline oli seegi, et ma ei suutnud seda pikka teksti internetis lõpuni lugeda, kuigi raamatute puhul armastan pikkade tekstide lugemist.