Pulmalina

ProosaRedigeeri

  • Öelnud need sõnad, väljus Tita kiiresti köögist teise ukse kaudu, mis viis salongi, kus Chencha ja Gertrudis pulmalina tikkisid. See oli valgest siidist voodilina, mille keskkohta jäetud avaust kaunistati peene tikandiga. Ava oli mõeldud selleks, et abielu intiimseil hetkil lasta paista vaid nooriku õilsail kehaosadel. [---]
Lina valevust vaadeldes Tita otsekui hüpnotiseeriti; oli möödunud vaid mõni sekund, kuid sellest piisas, et teda iselaadi pimedusega lüüa. Kõikjal, kuhu ta oma pilgu suunas, märkas ta vaid valget värvi. Rosaura, kes istus ja käsitsi pulmakutseid kirjutas, näis olevat lumivalge lummutis. Tita varjas oma seisundit nii hästi, et keegi seda ei märganud.
Ta ei tahtnud anda ema Elenale põhjust uueks tõrelemiseks. Ja kui Lobod tulid pulmakinki üle andma, pidi ta meelemõistust pingutama, et taibata, kes need on, keda ta teretab, sest otsekui hiina varjuteatris varjas ta eest ümbrust valge lina. (lk 21-22)
  • Pedro ei suutnud kustutada mälust pilti, kuidas Gertrudis mööda välja lippas... ihualasti! Lopsakad rinnad, mis õõtsusid küljelt teisele, olid ta lummanud. Ta polnud kunagi näinud paljast naist. Intiimhetkil Rosauraga polnud tal ilmaski tärganud soovi näha naise keha või seda hellitada. Sellistel puhkudel kasutasid nad alati pulmalina, mis võimaldas näha ainult abikaasa õilsaid kehaosi. Kui akt lõpetatud, lahkus mees magamistoast, enne kui naine jõudis ennast paljaks võtta. (lk 37)
  • Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994


  • "Eestseisja," mõtles vana daam, "see kõlab nii tuttavlikult. Ma olen kindlasti siin varem olnud."
"Tänan, armuline proua," ütles ta. "Ma olen teile väga tänulik. Te ütlete, et see on klooster. Ma tellisin just tuppa pudeli šampanjat. Ma loodan, et ma ei riku kodukorda."
"Hoopiski mitte. Me oleme oma veinikeldri üle uhked, samuti oma suurepäraste köögiviljade üle, rääkimata kuulsast linast, mida ise töötleme ja millest me kuninglikke pruudilinu koome. Me ei ole maailmast millegi poolest ära lõigatud."
Nende sõnade juures tundis vana daam, kuidas helihark tema südames lõi helisema toonil, mis meenutas millegi suurejoonelise järelkõla. (lk 6)
  • [Karen Blixen:] "[K]usagil Portugalis asus mäe otsas karmeliitide nunnaklooster, kus kasvatati kõige peenemat lina, mida kunagi on nähtud. Kui õitseaeg oli käes, sinetas terve mägi, nagu oleks ta otse taevasse tõusnud ja sellega üheks saanud. Nunnad olid oma lina tõttu kuulsad ja valmistasid sellest nii oivalist riiet, et neile sai osaks au kududa kuninglikke pruudilinu. Aga vähe sellest — kui kuninglikud pulmad olid peetud, toodi linad kloostrisse tagasi ja vereplekilised linad riputati ühes galeriis üles," lõpetas Karen võidukalt. [---]
"Vaadake, mustriliste linade tagasisaamine kuulus kloostri privileegide hulka. Igast sellisest pruudilinast riputati keskmine tükk raamituna galerii seinale, nimesilt all. Kuninglikust soost naised käisid kloostris palverännakul, seisid sügavas mõttes nende maalide ees ja lugesid sealt ühe loo teise järel. Aga ühe pildi ette kogunes kõige rohkem vaatajaid. Seal seisis publik kõige kauem. Lõuendil oli niisama kallihinnaline raam nagu kõikidel teistel. Aga lõuend ise oli täiesti valge."
"Tühi lehekülg," sosistas Charlotte. "Ma mõistan."
"Jah, mu daamid, see oli kõige lühem versioon "Tühjast leheküljest"."
"Sellele pole ju enam midagi lisada," ütles Emily naeruturtsatusega. (lk 18)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998