Rasedusarm

ProosaRedigeeri

  • [Karin:] Ta tõmbas kõhu kätega siledaks, kallutas end ette ja uuris nahal kõrguvate läikivate armide reljeefi, mis ulatus niuetest nabani. Talle meenus, kuidas viimasel lennul New Yorki äratas teda valjuhääldist kapteni hääl, mis soovitas vaadata alla Islandi peale. Ta oligi küünitanud end seda peaaegu üleni liustikega kae­tud saart vaatama ja näinud jääs joonekesi. Tuhanded mustad jõed, mis hargnesid jäisel maastikul nagu hiiglaslikud juuksed.
Rasedusarmid tema kõhul nägid just samasugused välja ja kui ta nüüd alla nende peale vaatas, tundusid need olevat niisama kaugel nagu tookord see jää, mille kohal ta kümne tuhande kilo­meetri kõrgusel lendas. (lk 6)