Saima Harmaja

Saima Rauha Maria Harmaja (8.5.1913 Helsinki – 21.4.1937 Helsinki) oli soome kirjanik ja luuletaja.

Saima Harmaja

Luule

Tulin kinost koju tol korral
ja öö oli vihmast märg.
Mul kingad lirtsusid jalas,
tänav oli kui udukärg.

Sellel märjal, vihmasel ööl
ma Jeesuga kokku sain.
Ma nägin, kuis langes ta näole
kurbi helluvaid pisaraid.

Olid palged tal nõnda kaamed,
oli öö tema pilkudes.
Siis kadus ta pimedusse
reklaamide vilkudes.

Sellel märjal, vihmasel ööl
oli tõbine terve linn.
Ei teadnud keegi, et Kristus
oli äsja kohanud mind.

• Saima Harmaja, "Vihmasel ööl", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 95

Nüüd tänavalaterna valgus
on päriselt kustunud.
Ja pilkasest pimedamaks
see öötund on mustunud.

Seal teisel pool seina köhib
üks surmasuus tõbine.
Mina ei ole veel surnud
Ma elan ja võbisen.

• Saima Harmaja, "Haiglas", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 96

Tulen surmavarjude maalt,
tulen õhtu valgele.
Jään tummaks, kui näen: halja loori
on maa tõmmand palgele.
Siin on tuult ja lahedaid lõhnu
ja lindude laulukoor -
kuid minu rõhutud rinnas
on suremas süda noor.

Oh ei! See maa on nii kaunis.
Ta alati selleks jääb.
Ei saa teda vankuma panna
minu haigus ja hääb.
Seda heledat niisket mulda,
seda kirkust ilmlõpmatut -
ei hakka nad taga nutma
üht südant murdunut.

• Saima Harmaja, "Kevad", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 96

Ilusaid valgeid pilvi
lükkab taevalael tuul.
Tasa ja lummavalt laulab
ulgmeri määratul suul.

Lainete hellitustest
on väsinud rannaliiv.
Kui sa nüüd tuleksid tasa,
tasahilju kui triiv...

• Saima Harmaja, "Rannal", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 97

Ma tihti kuulatanud sinu süles,
hing kinni, hingerahu sügavust.
Kuid vahel otsin vabadusse ust
ja tiibu vehin, tahtes välja, üles.

Ei armastus saa iial olla vaba,
see ühteköidetute aare ongi.
Kaks mahub armu trellitatud kongi.
Ei häirigi sind enam uksel taba:

arm vangidele avab salapilu,
misläbi kongist ilmakõiksus saab.
Kui hing sul armupiirid saavutab,
sus tuksuma lööb üleilmne ilu.

• Saima Harmaja, "Ühte seotud", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 97

Esimene kevadpäev - see jääb
õues kauaks õhku värelema.
Talvelinnul nokas vastne hääl,
väsimatult vidistamas tema.

Hõbedaselt hiilgab okstel koor
aina tihenevas videvikus.
Vaikne õhk on kerge nagu loor
Kõik mu napi elu rõõm ja rikkus -

kõik see arm, mis elas hinge sees,
mahub ära siia kevadesse.
Naerukil on valgus minu ees.
Mina mahun hiilgel hämarusse.

• Saima Harmaja, "Esimene kevadpäev", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 97-98

Hoia, Jumal, mu murdunud tiibu,
hoia neid kinni veel!
Liiga kaugele lennanud olen,
olen täiesti eksiteel.

Olen lennanud võidukail tiivul
läbi õhust, mis pimestab.
Olen näinud tunandet päikest,
taevast tuhandet imestand.

Nüüd viimase taeva rajal,
surmamaa piiride peal
ma ainult vabisen vaikselt
ning palvetan, palvetan seal.

• Saima Harmaja, "Haige III", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 98

Surm, sa mu kallis,
meeles ehk pead oma last?
Lõhnava nööriga
tuled mu juurde vast?

Kätt ma ei tõsta,
viivitust sinult ei palu.
Surm, sa mu kallis,
enam ma piina ei talu.

Ihu on vangla,
päästa sealt hing, minu ihk.
Udusulg olen.
Ole mind lennutav pihk.

• Saima Harmaja, "Kallis surm", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1997, lk 99

Tema kohta

• Erisuhted Eestiga on olnud Saima Harmajal, kes 1933. aasta sügissemestril õppis Tartu Ülikoolis. Ta oli sisse võetud August Annistist, viibis tihti Aino Suitsu seltskonnas, oli tuttav ka Hendrik Visnapuuga ja mängis tennist Nikolai Triigi prouaga.

Eesti keele kohta on S. Harmaja öelnud muuseas järgmist:

"Kõik soomlased, kel on olnud kokkupuuteid eesti keelega, on kogenud-üht ja sama närviajavat tunnet. Sõnad on "õigele" tähendusele nii lähedal, neist võib vähese vaevaga aru saada, ometi on kõik nähtav otsekui läbi loori, kõik jõuab pärale alles pärast hetkelist ärritavat mõttekogumist. Otsekui oleks tegemist salakeelega, mille on leiutanud ulakad, kuid naljasoonega lapsed..."

Sellesse "ulakate laste salakeelde" on nüüd tõlgitud Saima Harmaja ja tema põlvkonnakaaslaste luuletusi.

• Andres Ehin, "Saateks", rmt: "Kaarsild", 1997, lk 157