Sarapik

Sarapik on mets või võsa, kus domineerib sarapuu. Kevadel leiab sealt enamasti sinililli ja ülaseid, sügisel, kui hästi läheb, pähkleid.

Luule

Ma tundsin kahte suurt kivi.
Ma olin nendega lähedaselt tuttav.
/---/
Nad elasid sarapikus.
Otse sarapiku südames.
Kõik pähklid olid neile jumala selged
urvast tuumani,
surmast sünnini,
läbi ja lõhki.

Ma usun, et ka neil enestel olid
tuumad ja koor.

Ellen Niit, "Ma tundsin kahte suurt kivi" kogus "Linnuvoolija" (1970), lk 13

kulduure ripub sarapuude okstelt alla
kõik tiksuvad siin üleskeeramata
ning taamal kuningaid ja kohvreid pilla-palla
neil hinged kääksuvad kui vanad vankrirattad
/---/
jah armastan ma sarapikuvõsa
ta varjus juhtub mõndagi
kesk uure kuningaid ja transformaatoreid
ma kahjuks leian iseendagi

Andres Ehin, "Sarapikuvõsa" kogus "Uks lagendikul", LR 1/1971, lk 50

Riginaga, raginaga,
priginaga, praginaga
sarapikus ragistati,
pähklituumi nagistati.
Põõsast nina pistis siil:
"Kas on metsas tuuleiil?"

Hoopis virgad välejalad
ragistades maiuspala
hüppavad siin hipsti-hopsti
mööda pähklipuude oksi.

Erika Esop, "Pähklisööjad", rmt: "Kümme keerusaia", 1982, lk 40

Saun sarapikus küdes
Kivimüüris kiiskas vilgukilde
Teeveeres takjatesse kasvas
Surnud sõdurite kiivreid

Maie Remmel, "Vaid armid alles on" 4 kogus "Äng ja arm" (2001), lk 31