Soome kirjandus

Proosa

• Ei ole neid Soome raamatuid palju, mis Eesti lehtedes on nimetatud; ei ole ole neid Soome kirjanikku mõnda, kes Eestis tuntud oleksivad; veel vähem teatakse teisel pool lahte meie raamatutest ja meie kirjanikkudest. Ometigi oleks ehk meil enam Põhjust tutvust otsida, sest kui kirjanduspõllul ja haridusepüüdmistes üks teiselt võib õppida, siis võime meie soomlastelt õppida: neil on mitmed paleused juba kätte saadud, mis meile kättesaamata näitavad olevat, mitmed sihid aetud, kus meil veel pime padrik tohab. Edenemist, ootamata ja suurt, on viimsed aastakümned Suomile toonud: kogu rind on edasi sammunud, ei ainult üksik tööline; ka kirjandusepõld hakkab sääl kaunist vilja kandma. Endistele harvadele tegelastele on noored abisalgad kõrvale astunud; vanad üksikud puud näevad ümberringi noore metsa tärkama.

Soome ilukirjandusele andis muu iseäranis suurt hoogu, et Soome keel samad õigused sai kui Rootsi keel, ja et talupojakeel ka haritud perekondade kodukeeleks võeti. Võrreldagu Soome raamatuid ainult keele ilu ja täiuse poolest enne ja pärast seda aega - sääl on vaks vahet!

• O. K. (Oskar Kallas), "Kirjandusest", Postimees, nr. 271, 7. detsember 1899, lk 1-2 (Arvustus: J. H. Erkko: Runoelmia ja ajatelmia. Helsingis 1899. 214 lhk.)

• Mina olin Pentti Helsingi sõpradest täiesti erinev: Päris-Soome ja Häme verd tahumatu tükk, kuigi olin üht-teist kirjutanud ja lugenud ja ülikoolis kirjandust õppinud. Sel polnud mingit tähtsust; oma kuulsuse hiilgeaegadel kiitles Pentti, et temaga magamine käib soome kirjanduse naistudengitel kursusetöö nõuete sisse. (lk 44)
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012