Tööstusühiskond

Proosa

• Seal on need tihedasti kokku surutud, söest mustendavad tööstusasulad, mille vahele ei jää muud kui triibuke kuivanud rohtu, ja lapsed, kes seal üles kasvavad, nii et kuuest tuhandest lapsest mitte ükski pole elus kordagi näinud öökulli või oravat või allikat, need on meie linnad, nood lõputud üksteisega ristuvad majaderivid; majad on ühte nägu, neil on üks väike uks ja ühesuguse kujuga akende read, allkorrusel poed; mitte miski ei kõneta inimest, kes mööda läheb või mõnd maja otsib: ainus, mis midagi ütleb, on majanumber. Niisugune on vabrik, tööruum, masin, ametiasutus, kus peab käima makse maksmas või end kirja panemas: ainus, mis meelde jääb, on number. Ja see tööpäev: rutiinnne vabrikuelu või käsitöö; paar töövõtet, ikka ühed ja samad, ikka seesama vasardamine või keerutamine või viilimine või treimine; ja kodus jälle gaasipliit, raudahi, paar tööriista ja väikest kodumasinat, millest sa sõltud, nendega peab samuti toime tulema, nii et inimene, kes nendega ikka ja alati toime tuleb, muutub ise masinaks, tööriistaks teiste tööriistade seas.
  • Hugo von Hofmannsthal, "Unenägude aseaine" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 49

• Hoidku Jumal, et India ei võtaks iial üle Lääne laadis tööstusühiskonda... Kui terve kolmesaja miljoniline rahvas alustab samasugust majanduslikku ekspluateerimist, närib ta maailma paljaks nagu tirtsuparv.
  • Mahatma Gandhi, cit. via "Development Without Destruction: Economics of the Spinning Wheel", lk 97