Proosa

muuda
  • Iseseisvumisaja kehvusest ja tagastatud varade buumist alguse saanud, oli ülikooli prioriteediks otsekui inertsina endiselt jäänud kinnisvara, hiljem uue süsteemi rakendumisel lisandunud teadusrahadest arvutati maha loenguruumide küttekulusid ja WC-paberi hinda, professori austavaks ülesandeks, kellele ei leitud omaette kabinettigi, oli porivaipade puhastusarvete allkirjastamine. Sisulist tööd, hariduse andmist, pakuti aga kui teenust.



  • Kogu maailm linnastub, nii on see ka Eestis. Inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja selle ümber. See ei ole iseenesest halb, kuid Eesti puhul on siin kaks probleemi – suurlinnastumine on toimunud tormakalt ja planeerimatult. Ning teiseks, suurlinnastumine on toimunud maakondade arvelt ehk Eesti kahaneb. 2000. aastal sotsiaalteadlaste poolt osundatud "Kaks Eestit" on saanud ruumilise arengu mõttes reaalsuseks.
  • Tegemist on nõiaringiga, mida on keeruline katkestada: kui töökohtade kadumisel lahkuvad piirkonnast inimesed, siis pole enam kriitilist tarbijate hulka teenustele, kaovad töökohad ja tekib surve esmateenuste pakkumise lõpetamiseks. Nii seisab erinevates maapiirkondades, linnades ja asulates suur hulk inimesi silmitsi teenuste kättesaadavuse probleemiga.


  • Igas kaugemas maanurgas saab elada, kui igapäevaliikumise kaugusel on mitmekesiste teenuste ja tugevate töökohtadega keskus. See on aga Eestis järjest vähem nii.
  • Piirkonna kahanemine on nõiaring, mida on raske peatada: lahkuvad inimesed, suletakse teenused; suletakse teenused, kaovad paljud töökohad; kaovad töökohad, lahkuvad inimesed. Küsimus on, millise piirini seda aktsepteerida? Praegu ei ole võimalik kunstlikult jõuda tagasi samasuguse maapiirkondade õitsenguni, nagu kogesime kaheksakümnendatel. Otsustamise koht on aga see, kas aktsepteerime, et järgmise kolme aastakümne pärast on suurkeskustest eemal olevad piirkonnad inimtühjad.


  • Nähtamatuks muutmise kahju võib seisneda ka selles, et teenuste, uuringute, hoonete, andmehaldussüsteemide loomisel ei ole arvestatud kõigi inimestega. See, kuidas ratastoolis liikuv inimene treppidest üles-alla saab või vaegnägija õige koha üles leiab, on paljudel juhtudel inimese enda probleem, mitte miski, millele on teenuseid luues tähelepanu pööratud. Lisaks puudega inimestele mõjutab nähtamatuks muutev keelekasutus iseäranis tugevasti ka trans-inimesi. Lihtsaim näide selle kohta on iseenesestmõistetavus, millega kõikvõimalikud avalike teenuste ja küsitlustega seotud ankeedid ignoreerivad mittebinaarsete inimeste olemasolu. Transsoolistele meestele ja naistele jääb aga sageli selgusetuks, mida neilt sellistes ankeetides täpselt oodatakse.