Tiia Kriisa

Tiia Kriisa (kodanikunimega Tiia-Ingrid Kriisa; sündinud Tallinnas 21. septembril 1941) on eesti näitleja ja kirjanik.

Intervjuud

• [34 aastat kestnud abielust Ingo Normetiga:] Me mõlemad näeme, missugune inimene elab kõrval, ja me anname teineteisele elamiseks ruumi, arvestame teineteisega. Ega me muidu olekski nii kaua vastu pidanud.
• [Ingo Normetist:] Teatrisse tuli noor lavastaja, kes suhtles inimestega teistest kolleegidest erinevalt. Mina olin harjunud, et inimene viib oma jutu lõpuni ja laseb teisel inimesel oma mõttega ka lõpuni minna. Aga temaga jäi alati mingisugune lahtine ots. Ma ei saanud sellest nähtusest aru, ma tunnetasin mingisugust kummalist energiat. See tunnetus oli kütkestav ja tahtis lahendust. Seniajani loodan seda lahendust leida...
• Minule on kodu ja selle heaolu väga erilise tähtsusega. Ma arvan, et Ingole ka, ta lihtsalt ei pane seda ehk tähelegi. Inimesel peab olema kodu ja pere kogemus - need on väga olulised asjad. Kodu on pidepunkt, siin on turvaline - hoolimata kõigest, mis elu toob.
• Kodu loomine ja hoidmine on naise jaoks ka looming. Kõigil asjakestel, mis siia pika elu jooksul on sattunud, on meie kodus oma koht. Need kõik on üle vaadatud, üle hellitatud. Ja mitte ühtegi asja ei või ma ära panna ega visata - need loovad ühe atmosfääri, mis on kindel kodu märk. See kogemus ja atmosfääri taju pärineb mul lapsepõlvest. Teadmine, et see on paik, kus ma tahan alati olla. Ja kõigist probleemidest saan ma üle oma kodus: ma ei taha kusagile välja kurtma minna, ma ei käi kellegagi rääkimas või midagi küsimas.
• Igatsus oma kodu järele on küllap ka sellest, et kunagi võeti meie perelt kodu ära. Siis, Siberis elades, oli see minu jaoks suur arusaamatus. Nüüd tean ma kindlalt: ma ei või oma kodu kellelegi ära anda ega seda kellegagi jagada. Kellegagi, kes siia ei kuulu.
• Meil polegi õigupoolest leppimist vajavaid probleeme. Kui oleks, siis ei saakski me oma iseloomu tõttu nendega hakkama. Me arvestame teineteisega ja minul on hea meel seda teha. Sest tegu, millega mina abikaasat toetan ja aitan, on tema edu pant. Kui ma sellest aru ei saaks, oleksin üks väga rumal ja õnnetu naine. Aga ma ei taha olla õnnetu. Ma olen õnnelik. Tänu sellele, et ma saan oma abikaasast aru. Inimese väärtustamine on tohutu rõõm!
• Tunnetada sõnade mõju - see on mulle väga oluline. Olgu siis näitlejana või kirjutades.
• Ilus hetk on seegi, kui näen oma meest õhtul koduuksest sisse astumas. Ma tean tema ettevõtmisi, tean tema energiakulu asjadele, millest tuleb läbi minna, sageli end läbi pureda - et säilitada oma isiksust, ellu jääda ja asja edasi viia.
• Minu jaoks ei ole õnn hetkeline. Pigem on see seisund, mis kestab. Ja mulle meeldib see kestmine. Aga kõige ilusam hetk... ma võib-olla alles ootan seda...
  • Tiia Kriisa, intervjuu: "Tiia Kriisa ja Ingo Normet", Postimees, 26. juuli 2009

• Reaalne kohtumine tähendab inimeseni jõudmist. Kui Ingo tuli Pärnu teatrisse, tõi ta majja uue õhu. Maailm väljaspool mind on olnud mulle alati huvitav. Mind huvitas tema kui inimene ja ta mõttemaailm, sõpruskond, kellega ta lävis, need olid vaimsed inimesed. Ta oli palju lugenud, Moskvas tugeva hariduse saanud. Juba esimesest korrast saadik toimus pidev energiavahetus. Energia, mis ma temalt sain, pani mind tahtma veel enamat. Uudishimu köitis mind, tahtsin teada saada, mis inimene ta on.
• Minu mees on mulle tihti öelnud: "Sinuga ei ole igav." See tähendab umbes sama, mis öelda: "Ma armastan sind."
• Sõnad on nõiduslikud. Mõnikord peab olema väga ettevaatlik, sest sõnad võivad saatust muuta, sõna vägi on ränk, ta võib sind äratada ja võib hävitada.
• Kui oled kellegagi koos juba kaks puuda soola ära söönud, hakkad teda poolest sõnast mõistma. Meie ei pea palju rääkima. Mida vähem räägime, seda kasulikum meie suhtele.
• Tuleb aktsepteerida teineteise vaimseid huvisid. Siis ei ole olmemured nii määravad. Tuleb leida pidepunkt, mis sind teises inimeses tiivustab. Tema suhtes peab olema empaatiline.
• Mu tark ristiema ütles, et ta ei hakanud näitlejaks, sest lavaelu pole nii huvitav kui eluteater. Nõustun temaga: elulava on huvitavam ja me kõik oleme näitlejad. Kõik. Elus toimub palju sellist, mille kohta lavalt vaadates öeldaks, et see on uskumatu.
• Armastus on tont, mida keegi pole näinud. Armumine on muu, meeled ja keha on täis puhangut, see läheb aga üle – siis algab abielukunst.
• Oo jaa, ma näen perioode, kui mu mees on jälle minusse armunud. Raske on seda seletada. See võlutrikk on mulle loomupärane – ma olen pideva arenemisprotsessi sees. Kui arenen, tunnen turvatunnet, mul on hea ja mu alaväärsuskompleksid hakkavad kahanema. Pead pidevalt olema valmis edasi liikuma.
• Kõigil on saladusi, palju tulebki endale hoida. Mida rohkem sa endale hoiad, seda tugevam sa oled. Pead ise oma saladused ära lahendama. Pole vaja minna küla peale neid jagama.
• Inimesed ei pea kogu aeg ninapidi koos olema, aga nad peavad ühes suunas minema. Mina ei kasuta selliseid mõisteid nagu tüütus ja igavus, ma ei tunne neid. Ühes suunas minnes laheneb kõik käigu pealt, vahel on ilm ilus, vahel sajab vihma. Nii ka inimelus. Ma pole tahtnud midagi oma mehe juures muuta, mul on endagagi küllalt tegemist.
• Kui naine sünnitab, siis ta uueneb, läheb teisele tasandile, hakkab maailma teistmoodi nägema. See on pere rikkus. Iga laps avardab naise maailmatunnetust. Elujõud suureneb koos lastega.
• Helged hetked on pärast suuri raskusi, kõige helgem on see, kui lastel läheb hästi, see on kirjeldamatu rõõm. Naine on ju nii mitmete niitidega lapsega seotud. Alateadlikult seotud elu lõpuni.
• Kõike, mida tunned ja tahad väljendada, pole võimalik tavaelus välja öelda. Muudkui kogud ja korjad, koorem on nii raske, eriti kui inimene on tundlik ja emotsionaalne. Siis hakkad ennast loomingus väljendama. Salaellu paigutad oma unistused, asjad, mida sõbrannalegi ei räägi, kuid laval tulevad need ilmsiks.
• Olen maksimalist, käin ringi sellise olemisega, et tahan olla meeste poolt hoitud. Ma tahan meeldida, mulle meeldib meeldida, sest meestele meeldib, kui naised tahavad meeldida.
• [Armukadedusest:] "Ma valdan sind. Sa oled minu oma." Meestel on see väga sügaval. Kui lilleke nende peenralt ära nopitakse, on see meestele raskem kui naistele. Kui lille ei kasta, on lill korraga läinud – aga sellest saadakse alles hiljem aru.
  • Tiia Kriisa, intervjuu: Kati Lumiste, "Ingo Normeti ja Tiia Kriisa suhe võrsus teatrist, elulava põnevus hoidis neid koos", Eesti Naine, 2. juuli 2009 (taasavaldatud 09.09.2022)