Tiigel

Proosa

• Lord Henryt olid alati paelunud loodusteaduse meetodid, aga selle teaduse tavaline aines oli tundunud talle tühine ja tähtsusetu. Ja nii oli ta alustanud iseenda elusalt lahkamisega ja lõpetanud teiste elusalt lahkamisega. Inimelu - talle tundus, et see oli ainus asi, mis uurimist vääris. Sellega võrreldes polnud millelgi muul väärtust. Oli tõsi, et elu vaatlemisel selle kummalises valu ja naudingu tiiglis ei saanud kanda klaasist näokatet ega vältida sedagi, et väävliaurud häirisid aju ning muutsid kujutlusvõime koletislike fantaasiate ja moondunud unenägudega häguseks.
  • Oscar Wilde, "Dorian Gray portree", tlk Krista Kaer, 2021, lk 62

Luule

Maak tiiglis lõhnab teravalt nagu hapu vein,
see on hämarpunane nagu moonide voog
ja lilla nagu leedrimahl.
Muidugi on see kange vein - raevukast rauast destilleeritud mahl.
Olen purjus selle aurudest.
Tunnen selle tulist voolu
hajumas, imbumas
mingis veidras alkeemilises töös...
Nii et ma pöördun ära külluslikust lauast,
vaatan viltu ühisele karikale
ja tiiglite suudest
imen haput mahla.

• Lola Ridge, "Raudvein", rmt: "Geto ja teised luuletused" ("The Ghetto and Other Poems"), 1918