Toidumürgitus

Proosa

"Me ei söö enam kunagi neid mune," ütleb Anders niipea, kui Svend on ukse meie järel sulgenud. "Neid hoitakse pesuköögis ja seal on vähemalt nelikümmend kraadi sooja. Need on eluohtlikud."

"Me pole veel ära surnud."

"Mul hakkas ainuüksi nende munade nägemisest pea ringi käima. Lähen koju ja heidan pikali."

"Tõuse vaid hommikul poole üheteistkümneks üles."

"Ei tõuse ühtigi," kostab tema. (lk 56)

Haruharva, võib-olla ainult viiel pühapäeval aastas, leidus tal kolm tundi järjest, et kuulata ooperit algusest lõpuni. Ükskord enne viiekümnendat eluaastat sõi ta riknenud austrit ja sai ägeda toidumürgituse ning pidi kolm päeva kodus veetma. Seda aega meenutas ta sama õnnelikult nagu iga teistki puhkust, sest see andis talle võimaluse lakkamatult kuulata Händeli "Alcinat", isegi magades. (lk 11)
- Ann Patchett, "Bel canto. Pantvangidraama saatkonnas". Tõlkinud Evelin Schapel. Tänapäev 2007