Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad

"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad" on Eduard Bornhöhe ajalooline jutustus. Jutustuse ainetel on tehtud film "Viimne reliikvia" (Tallinfilm, 1969).

Tsitaadid teosest

muuda

Tsitaadid väljaandest: "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad: ajalooline jutustus suurest Liivi sõjast (1558–1583)": Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959 [esmatrükk 1893].

I "Junkur Hansu äpardus"

muuda
  • See oli kena, suvine päev lõikusekuu hakatusel 1576. (lk 231)
  • Maanteel, mis Tallinnast Paidesse viib ja sel ajal kõige viletsamas korras oli, sõitsid neli ratsanikku, kõik noored mehed saksa moodi riides ja silmnähtavalt heas tujus. Kõige lustlikum oli üks nende seast, kelle jumekas, paraku ka pisut lollakas nägu tema tulipunaste juuste ja vurrudega võidu läikis. [---] Üleüldise kerge meele kõrval oli aga punase peaga junkrul rõõmuks veel iseäraline põhjus. Tema mõisad olid küll maatasa tehtud, isa ja vennad sõjas langenud, ema peast nõdraks jäänud — mis sellest? Tema ise oli ikka veel suure varanduse peremees ja pealegi ilusa Agnes von Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärishärra tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäeval pidid pulmad olema. (lk 232)
  • Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu kaugusel üksikut rändajat, kes tedas silmates teelt kõrvale astus ja puude vahele kadus. Risbiter oli riiuotsimise tujus ja arvas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliia karta ei pruukinud, temale otse tuju parandamiseks käe alla oli juhtunud. Ta vaatas tagasi, kas kaaslased ligidal, kihutas siis metsa ja leidis rändaja varsti üles. See oli kõrge kasvuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pikk talupoja ülekuub kattis. .. Tema ülikonnast ei võinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linnakodanik või talumees oli. Tugevalt päevitunud näo vorm oli kenasti joonistatud, silmad mustad ja elavad. Käes kandis ta jämedat keppi.
[---]
"Pea kinni! Hoi, sõbrad!" hüüdis Risbiter.
[---]
"Kes sa oled?" küsis Delvig.
"Rootsi kuningas!" kostis võõras tõsiselt. (lk 235–236)
  • "Tohoo!" hüüdis korraga värske, hele hääl. "Kas teil häbi ei ole, noorhärrad, neljakesi ühe jalamehe kallale kippuda?"
Junkrud pöörasid imestades päid ja nägid kena, uhke näoga neidu, kes valge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tulid puude vahelt veel mitu ratsanikku nähtavale. [---]
"Preili von Mönnikhusen!" hüüdsid junkrud ühest suust. (lk 238)
  • Vahepeal jõudsid vana von Mönnikhusen ja tema tosin ratsameest sinna. Mönnikhusen oli kõrge kasvuga, halli habeme ja väga uhke moega rüütel. Junkrud teretasid teda aupaklikult.
[---]
"Kes sa oled?" küsis Mönnikhusen talupoja käest.
"Vaba mees," oli selle rahulik vastus.
"Mis su nimi on?"
"Gabriel."
[---]
"Mis mees sa oled? Kus su kodupaik on?"
"Ma olen sõjamees," vastas Gabriel. "Mu kodupaik on seal, kus sõditakse. Praegu lähen ma Tallinna poole rootslaste juurde sõjateenistust otsima."
"Oled sa saksa mees?"
"Ma olen sakste keskel üles kasvanud."
Mönnikhusen jäi pisut mõtlema. Aga Agnes hakkas ta käsivarrest kinni ja sosistas temale midagi kõrva sisse. Vana rüütel noogutas pead ja ütles siis valjusti: "Sa ütlesid, et sa teenistust lähed otsima; kas sa tahad minu teenistusse astuda?"
"Mina ei astu kellegi teenistusse, keda ma ei tunne." (lk 240)

III "Pruudi kahtlused"

muuda
  • "Isa!" hüüdis Agnes sellise häälega, mida Mönnikhusen tema suust esimest korda kuulis; ühtlasi pani vana rüütel imestuse ja ehmatusega tähele, et pisarad Agnese säravaid silmi tumestasid.
"Taga parem!" hüüdis vanamees kohmetult ja põrkas koguni pool sammu tagasi, sest õige mehena kartis ta naisterahava pisaraid enam kui tuld. (lk 259)

VII "Leping"

muuda
  • Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli "kuritegu" tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli! (lk 315)

IX "Kasuvennad"

muuda
  • Schenkenbergi laager seisis Jägala jõe läänepoolsel kaldal, sel kohal, kus Viru- ja Järvamaalt tulevad teeharud, praegune Narva ja Piibe maantee, kokku jooksevad. [---] Suured kraamilasud, loomade karjad ja hulk sõjavange andsid tunnistust, et nad ka sel korral sõjakäigult vene käsu all seisvate suguvendade juurest tühja käega tagasi ei tulnud. Riisumise pärast ei või neid laita; nad ei olnud teistest väehulkadest paremad ega pahemad, sest sel ajal pidi sõda ise sõjavägesid toitma, neile rikkust ja kõike elulõbu muretsema; sõjamehe kohus oli — vaenlasele võimalikult kahju teha. Et vaenlaste nime all oma sugurahvas vahest kõige suuremat kahju sai, sellest hooliti kuueteistkümnendal aastasajal veel pisut vähem kui seda meie ajal tehakse. (lk 332)
  • Õues seisis Gabriel hulga vahtide keskel, tema kõrval kanderaami peal Agnes, kena kahvatu pea nähtaval, keha Gabrieli ülikuuega kinni kaetud. Kasuvennad tundsid teineteise kohe ära: vanal vaenul oli ikka truum mälestus kui vanal sõprusel. (lk 335)
  • [Gabriel:] „Ära pahanda, Ivo,“ ütles ta vagusalt. „Meie oleme ju koos üles kasvanud, mispärast peaksime meie teineteist siis igavesti torkima ja kiusama? Mina ei ole sinu ega su venna vastu iialgi viha kandnud; kui äkilise meelega vahel eksisin, siis olen selle eest küllalt kannatanud. Mis asi keelab meid ära leppida ja edaspidi head sõprust pidada? Mõtle, sa oled minust õnnelikum ja praegu palju kangem; õnnelikkude ja kangete kohus on armu ja heldust näidata.“
„Ma tean ise paremini, mis mu kohus on,“ urises Ivo. „Pole sul vaja mind õpetada. Minu esimene kohus on kardetavat kelmi kahjutuks teha. Sina oled vene hulguse poeg ja putkasid minu isa majast otsekohe Venemaale. Kes ütleb mulle, et sa nüüd vene salakuulaja ei ole?“
„Ei, Ivo, mina ei ole salakuulaja,“ ütles Gabriel kurva tõsidusega.
„See juhtus vist üsna kogemata, et venelased Kuimetsa kallale kippusid, kui sina parajasti seal olid?“
„Mina tulin hoopis teisest küljest, ma ei võinud Paide venelaste nõust midagi teada.“ (lk 337–338)
  • Kõvad kämblad haarasid uuesti ta kraest ja käsivarrest kinni. Nagu vihane lõukoer kargas Gabriel üles, raputas kinnivõtjad enesest eemale, kiskus mõõga kepi seest välja ja hüüdis välkuvail silmil: „Elusalt ei seo mind keegi. Minu veri tulgu sinu peale, Ivo Schenkenbergi“
„Ära mängi kometit!“ ütles Ivo külmalt. „Sinu verd ei himusta keegi, aga sa oled kahtlane inimene, kelle üle peab valvama. Sa jääd vangi, kuni Tallinna jõuame.“
„Ja siis?“
„Siis vaatab kohus järele, kas sul Kuimetsa langemises süüd on. Leiab kohus sind ilmsüüta olevat, siis võid rahuga oma isa otsima minna.“
„Kuulge mind!“ hüüdis Agnes äkisti. Ta oli asemel istukile tõusnud, ta silmad põlesid, kahvatanud palgeile ilmus kerge puna: ta oli ütlemata ilus oma sügavas hingeärrituses. Nagu ära nõiutud vahtis Ivo ta otsa. Telgis vaikis kõik kära.
„Teie teate, et ma Kuimetsa härra Kaspar von Mönnikhuseni tütar olen?“ ütles Agnes kindla häälega.
„Ma tean seda,“ pomises Ivo.
„Hea küll, mina tunnistan ja vannun, et sel mehel Kuimetsa langemises mingisugust süüd ei ole. Kas usute minu tunnistust?“
„Ma usun, et teie, armuline preili, seda usute, aga kahetsen, et isamaaline kohustus mind ennast umbusklikuks teeb,“ kostis Ivo naeratades. (lk 339–340)
  • Ivo kummardas äkisti ja tõukas noa kõigest jõust Gabrieli rindu. Gabriel oli poolpüsti karanud, lühike rögin tuli ta rinnust — siis kukkus ta vaikselt selili maha. Ivo jäi natukeseks ajaks liikumatult seisma, lõi siis käega, pühkis noa tera kuue hõlmaga verest puhtaks, astus telgist välja, hüüdis mehi ja ütles neile lühidalt: "Koristage see raibe ära ja visake jõkke!"
"Ivo, Ivo, mis sa nüüd tegid?" hüüdis Christoph pärani silmil venna otsa vahtides.
"Maksin äraandjale palka; tema hukkamine jäägu saladuseks!" kostis Ivo mõrudalt.
Christoph pööras vennale järsku selja ja läks ära. Mehed vabastasid Gabrieli käed ja jalad ahelatest, tõstsid elutu keha üles ja kandsid ta jõe kõrgele kaldale. Tumedasti läikis must veepeegel pimeda oru põhjas. Üks plauh! — ja veevoolud vajusid kokku kadunud keha üle.
"Kes käskis kasuvenna juurde kippuda!" ümises Andres, kes meeste seas oli, kahetsedes. (lk 350–351)

X "Jällenägemine"

muuda
  • Ivo tore telk seisis eraldi laagri tagumises osas ja telgi ümber seisid vahid, kes kedagi võõrast ligi ei lasknud. Hommikul pärast Tallinna alla tulemist istusid Ivo Schenkenberg ja Agnes von Mönnikhusen telgis pruukostilauas. [---]
Ivo oli väga mahe ja viisakas, puistas meelitusi, heitis nalja ja kõneles oma suurtest tegudest. Vaenlase vastu kurat, sõprade vastu ingel, naisterahvaste vastu truu ori — see oli Ivo tegudele, nagu ta ise tõendas, ikka juhtnööriks olnud; selle põhimõttega oli ta vaenlasi võitnud, sõpru vaimustanud ja mõnegi naisterahva südant liigutanud. (lk 351–352)
  • "Vaadake!" hüüdis korraga bürgermeister Sandstede. "Kas see ei ole Ivo Schenkenberg?"
Linna poolt tuli üksik ratsanik tuhatnelja kihutades. Seltskonna juurde jõudes pidas ta hobuse järsku kinni ja vahtis ainsa silmaga kui tardunult Agnese otsa.
"Vabandage, et ilma teie loata telgist välja tulin," ütles Agnes lahkesti, "Ma tänan teid kõige hoole eest, aga teie kartus oli üleliigne. Ma olen täiesti terve ja pealegi õnnelik, sest nagu näete, olen ma oma armsa isa jälle leidnud."
"Kes laskis teid telgist välja?" ümises Ivo kahvatades.
"Keegi ei lasknud; ma tulin ise välja ja nimelt mitte ilma takistuseta" — Agnes tähendas naeratades oma lõhkikärisenud riietele —, "mis selgesti tunnistab, et ülevaatajad oma kohust on täitnud; ärge nende peale asjata viha kandke! Ma olen vabaduses kasvanud lind, kes puuri ei sünni." (lk 364)


XIII "Pirita kloostris"

muuda
  • "[---] Kuula nüüd, mis ma sinu kohta nõuks olen võtnud, ma annan su esiotsa Pirita kloostri abtissi Magdalena hoole alla, kes sinu õndsa ema lihane õde on. Abtiss on püha naisterahvas, vahest suudab tema palvega ja vaga eeskujuga sinu kanget meelt painutada."
Agnese silmad olid ehmatust täis.
"Sa tahad mind kloostri müüride taha vangi panna?" hüüdis ta kahvatades.
"Mitte vangi, vaid ainult valjema valitsuse alla, sinu enese õnneks," ütles Mönnikhusen silmi ära pöörates. (lk 395–396)
  • Pirita klooster — jäänus katoliku ajast, mis Eestimaal aastal 1525 lõppes — oli sel ajal veel suur ja tore ehitus, rikas raha ja maade poolest, kuulus oma selleaegse abtissi suure vagaduse pärast. Kloostri seadus oli vali: ta nõudis üksildast elu, vaikust, sagedat palvetamist. Kloostri peahoone seisis suure kiriku põhjapoolsel küljel ja oli kahekordne; ülemisel korrusel oli[d] nunnade, alumisel munkade kongid. Mungad ja nunnad ei tohtinud mujal kokku saada kui kirikus, kuhu kummaltki korruselt eriline uks viis. Kõrge müür kloostri ümber oli viimasel ajal veel kõrgemaks ja kindlamaks tehtud; seda oli hädasti vaja, sest uue usu ülesvõtmisest saadik hakkas Tallinna rahva aukartus püha paiga vastu kahanema, kloostri rikkus riisumise himu äratama. Abtiss Magdalena oli valju, kindla loomuga naisterahvas, keda miski ei hirmutanud. Ise vanast saksa soost sündinud, uskus ta kindlalt saksa rahva murdmatu võimu ja väe sisse ja põlgas venelasi. Suure sõja hakatusest saadik oli linna poolt mitmel korral nõutud, et mungad ja nunnad kloostrist välja läheksid ja kloostrist kindlus venelaste vastu tehtud saaks, aga abtiss Magdalena ei tahtnud sest kuuldagi ega võtnud ka kloostri kaitsmiseks pakutud rootsi väesalka vastu: ta ei uskunud, et ükski vaenlane kloostrisse puutuda julgeb. (lk 396–397)
  • Ühel päeval laskis abtiss Agnese oma kongi kutsuda — abtiss elas nimelt niisama lihtsalt kui kõik nunnad. Agnes läks ilma kurja aimamata. Kongi astudes lõi ta äkisti araks, sest püha naisterahva kortsus, kollane nägu oli jääkülm, ta pilk torkav.
"Istu siia ja kuula, mul on sinuga rääkimist," ütles ta madalale pingile oma jalge ees tähendades.
Agnes täitis käsku.
"Ma olen sind nüüd küllalt uurinud, ma tunnen sind läbi ja läbi," algas abtiss väga tõsiselt. "Sa oled kaval, salalik ja tigeda südamega."
"Tädi!"
"Ole vait! Ma näen su hinge põhjani. Ma lootsin helduse ja lahkusega sinust niipalju võitu saada, et sa mulle ilma sundimata kõik oleksid tunnistanud nagu laps emale. Sa ei ole seda mitte teinud — see on halb märk."
"Mis asja pidin ma tunnistama?"
"Sinul on patune armastus südames!" ütles abtiss tasase, läbitungiva häälega.
Agnes kahvatas, aga ta ei kostnud sõnagi.
"Sinul põleb patune armastus südames," kordas abtiss ilma armuta, igale sõnale rõhku pannes. "Lugu näib tõsine olevat, sest sa ei punasta, sa lähed näost valgeks kui lubjatud sein. Ma loodan, et sa minu ees asjata salgama ei hakka. Ma olen naisterahvas ja mul on terav silm. Sinu isa ei või ega taha uskuda, mida mina kohe aimasin. Sa arvasid mind pimedaks, aga ma pidasin sind ühtepuhku silmas, uurisin iga mõtet su otsaesisel, lugesin su huulte tummas liikumises. Kust oleksid sa julguse võtnud jumala ja koguduse silma ees oma isa tahtmise vastu tõrkuda, kõige pühama seaduse vastu eksida, kui sul patune armastus südames ei põleks? Kust võtsid sina, kergemeelne ilmalaps, imeliku meelekindluse isast, omasuguste seltsist, kogu maailma lustist lahkuda, ennast kloostri müüride vahele matta lasta, igavat elu ilma kaebuseta kannatada, üksiolemisest ja vaikusest koguni rõõmu leida? Eks ma näinud, kuidas su suu kirikus palvetamise ajal sagedasti lukku jäi, su silm segaselt kuhugi vahtis, kus midagi näha ei olnud? Mitte su Õnnistegija, mitte jumalaema kõrge kuju ega pühad inglid ei seisnud siis su silma ees, vaid — hirmus mõelda! — üks lihalik inimene, üks meesterahvas!"
Abtiss raputas end, nagu oleks "hirmus mõte" kehaliselt temast kinni haaranud, ja lõi risti ette. Agnes ei lausunud sõnagi.
"Mis on sul selle peale vastata?" küsis abtiss tumedalt.
"Ei midagi," kostis Agnes tasa.
"Kes on sinu armuke?"
See sõna ärritas Agnese naisterahvauhkust.
"Sa oled minu tädi, aga sel viisil ei tohi sa siiski minuga rääkida," ütles ta üles tõustes.
"Jää paigale!" põrutas abtiss. "Tahad sina, kõlvatu tüdruk, mind õpetada, kuidas mina sinuga pean rääkima?"
"Mina ei ole kõlvatu tüdruk."
"Sina oled niisama kõlvatu kui see, keda sa armastad."
"Mina ei saa iialgi kõlvatut inimest armastama," kostis Agnes külma rahuga, sest tädi üleliigne ägedus hakkas teda põlgusega täitma.
"Küll edaspidi selle eest muretsetakse, et sa teist korda nii sügavale ei lange, aga praegu oled sa langenud, sest sa õhkad inimese järele, kes seisuse poolest sinu vääriline ei ole. Oleks ta sinu vääriline, siis oleksid sa seda ammugi tunnistanud. Aga see saab kõik salaja toimetatud, varga viisil pimedais nurkades sosistatud ja — jumal teab mis veel ära tehtud." (Jälle raputas abtiss end ja lõi risti ette.) "Sa tahtsid oma isa õe eeskuju järele teha, salamahti kodunt ära joosta, iseennast ja oma sugukonda kõige suurema häbi sisse kukutada? Kes teab, mis veel oleks juhtunud, kui sa kauemaks Kuimetsa oleksid jäänud!"
"Magdalena Zoege!" ütles Agnes varjamatu põlgusega. "Kui teie seda nime ei häbene teotada, mida minul on au kanda, siis tuletage vähemasti meelde, et teie Pirita kloostri abtiss olete."
See etteheide mõjus niipalju, et abtiss ägedate sõnade asemel enam kihvtiseid sõnu tarvitama hakkas.
"Otse selle pärast, et ma sinu isa kuulsat nime uue teotuse eest hoida tahtsin, võtsin ma sind oma hoole alla," ütles ta kähisevalt. "Sa ei pääse minu käest, enne kui su kange süda rusuks pekstud, su kurjale teele eksinud mõtted hea poole on juhitud."
"Ma ei või uskuda, et mu isa mind siia vangi on pannud."
"Usu mis sa tahad, aga kõigepealt usu seda, et nende müüride vahel kõik voli ja võimus minu käes seisab. Sinu isa on kaugel ja ta usaldab mind enam kui sind; ta ei taha sind silmaga näha, enne kui mina talle võin tunnistada, et sa selle vääriline oled. Ära karda, et ma su elu võtan, aga su keha tahan ma vaevata, su roojast hinge valusas tules puhastada. Siiski võid sa oma nuhtlust veel kergendada, kui otsekohe ütled, kes see on, kes sind kurjale teele on eksitanud."
Naljakas mõte käis Agnese peast läbi: "Tädi on naisterahvas — vahest vaevab teda uudishimu?" Ta jäi vait. (398–401)

XIV "Tallinna piiramine"

muuda
  • 22. jaanuaril 1577 tõid väljasaadetud salakuulajad sõnumi Tallinna, et suur vene sõjavägi linna peale tulemas ja juba Jõelähtmele jõudnud olla. (lk 403)
  • Ivo võitles vahvasti, ta mõõk tilkus verest, ta taganes alles siis, kui märkas, et viimne võidulootus kadunud oli ja kuuvalgel püssikuulid sagedamini ta pea ümber vihisema hakkasid. Venelastest, kes põgenejaid taga ajasid, kaugelt mööda kihutades, tõttas ta üle valendava lagendiku omadele järele.
"Pea kinni, Ivo!" müristas korraga ta selja taga üks hääl, mis vapra mehe värisema pani. Ta andis hobusele kannuseid.
"Pea kinni, jänespüks!" hüüdis Gabriel talle järele kihutades. "Sa ei pääse minu käest, sest mul on parem hobune. Ma pistan sulle mõõga kuklasse, kui sa vastu ei hakka."
Ivo pööras järsku hobuse ümber ja seisatas.
"Mis sa minust tahad?" urises ta läbi hammaste.
"Ma toon sulle terviseid teisest maailmast, kus üht meist täna oodatakse," vastas Gabriel. "Valmista end teele, sest kord võib niisama hästi sinu kui minu kätte tulla."
"Ma ei taha sinuga võidelda, sest sa ei ole inimene, sa oled tont." (lk 418–419)

XV "Püha naisterahvas"

muuda
  • "Põrgulik vanamoor, mis oled sa selle ingliga teinud?" müristas Gabriel, abtissi kurjasti vapustades.
"Armu, halastust!" ägas abtiss, esimese hirmuga põlvili nõtkudes.
"Kas sa tema vastu halastust tundsid?" karjus Gabriel vihaselt. "Eks ma hoiatanud sind: ära kutsu õnnetust enese ja kloostri peale! Sa ei hoolinud sellest, sinu verejanu oli ärritatud, sa läksid öösi oma ohvrit piinama. Kahetse nüüd! Sinu valitsus on otsas, Pirita kloostri viimne päev on kätte jõudnud!"
Abtiss tõusis äkisti püsti. Ta oli oma julguse jälle leidnud. Ta nägu oli kahvatu, aga ta silmist välkus vana rüütlisoo paindumatu uhkus.
"Kes sa oled, ori, et sa Pirita kloostri valitseva abtissiga sel viisil rääkida julged?" hüüdis ta pühalikult.
"Minu nimi on Gabriel Sagorski."
Abtiss läks näost veidi kahvatumaks ja ütles palju tasasemalt: "Mõtelge, vürst, et see püha paik on, kus te seisate. Hoidke end püha paika teotamast!"
"See ei või püha paik olla, kus põrguline valitseb," naeris Gabriel mõrudalt. "Jumalal ei ole rõõmu selle kloostri rikkusest, mis pettuse ja orjade higi läbi on korjatud; saagu siis vähemalt ausad sõjamehed sellest kasu!" Ja meeste poole pöördudes lisas ta juurde: "Võtke see tige loom ja kõik kloostri elanikud laagrisse kaasa, aga ärge puutuge nende elu külge! Selle röövlikoopa võite paljaks riisuda." (lk 430)

XVI "Lõpetus"

muuda
  • Kuidas suur Liivi sõda viimaks lõppes, seda jutustada on ajaloo asi. Meie nimetame siin ainult niipalju, et venelased sel korral Tallinnast võitu ei saanud, vaid seitsmenädalase piiramise järel sõjamoona puuduse pärast taganema pidid.
Gabrieli ja Agnese edasise elukäigu üle võime loori laotada, teades, et magusa õnne ja kustumatu armastuse soe läige loori läbi kumab. Vürst Sagorski nime leiame veel nende kangelaste seast, kes Pihkva linna kuulsa Poola kuninga Stephan Bathory vastu imeliku visadusega kaitsesid ja sel viisil päästsid Moskva riigi raskest õnnetusest, kuhu ühendatud vaenlaste ülikange jõud teda oli kukutanud.
Varsti pärast seda tegi tsaar Ivan Poola ja Rootsi kuningatega rahu, kuna viimased nüüd isekeskis hukkaläinud orduriigi riismete pärast riidu läksid. Veel mitu ja mitu aastat pidi see õnnetu pind hirmsa sõja sõtkumist kannatama, kuna Moskva riik puhkas, kosus ja aegamööda seda imelist jõudu kogus, millega ta pärast Rootsi ja Poola kangema võimu murdis ja väljakurnatud orduriigi maadele oma vägeva kaitse all rahulist õnne ja edenemist tõi. (lk 436)