Veritasu

Proosa

• Ignazio vaatab poes ringi ja ta mõtted kanduvad kaugele minevikku, hoopis teise aega ja kohta. Ta elas siis veel Bagnaras, kui Bourbonide vastu puhkesid rahvarahutused, mis viisid lõpuks Napoli vabariigi asutamiseni. Ka tol ajal oli mässukoldeid tekkinud kogu kuningriigi territooriumil ja palju inimesi oli saanud surma. Kuid tookord kasutati ülestõusu pigem isiklike võlgade ja veritasude õiendamiseks. Sageli polnud mõrvadel ja rüüstamisel vähimatki seost poliitikaga: pigem tulid need soovist maksta kätte vaenlasele - olgu selleks siis mõni ebameeldiv sugulane, varganäost talupoeg, kaval karjus või kümnise sissenõudmisega liiale läinud preester. (lk 178-179)
  • Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga", tlk Cathy Laanela, 2021

Luule

Me nutt on kuivand kurku kibedaimaks vihaks,
me valu sadestunud karmiks, kiviseks.
Kui sõna elav iganes on saanud lihaks,
siis sõna meis on sirgund kindlaiks rivideks.

See sõna: kättemaks! see sõna: veretasu!
mis liitnud kokku meid on võimsaks sõjaväeks.
Et poleks vaenlasel me pühal pinnal asu,
me tahe karastund ja kerkind löövaks käeks.

• Jaan Kärner, "Tasujad" (09.03.1942), rmt: "Kodumaa käsk", 1970, lk 49