Üldse see asumaade kuld, mis oleks pidanud õieti rikastama hispaania rahvast, tuli talle kahjuks, hävitades, selle, mis on iga rahvamajanduse aluseks - isikliku töö tahte. Selle asemele tuli juhus. Milleks näha vaeva igapäevase tööga, kui ühe õnneliku retkega võis leida muinasjutulisi aardeid, milliseid enne polnud näinud ühegi eurooplase silm. Ja olidki varad raisatud, siis jäi ometi veel üle mungaseisus, klooster, kus võis auga, ilma midagi tegemata, lõpetada elupäevad.
Selline oli hispaania rahvas tol ajal: vaimulikud, vaesed hidalgod ja kõik muud - kerjused. Väljaspool kirikut liikus kogu elu nende kahe pooluse vahel: sangarlus ja nälg.
Aita Kurfeldt, "Miguel de Cervantes Saavedra", 1934, lk 10
