Heveapuud kasvasid kõikjal Amazonase jõgikonnas, tarvis oli ainult palgata indiaanlased, kes puudelt mahla koguvad, siis mahla suitsutamiskuuridesse viivad ja pärast toorkummi pallid jõel allavoolu saadavad, et need maalt välja viia.
Ja paljud olidki niimoodi rikkaks saanud. Manauses oli inimesi, kes elasid nagu printsid. Kuid Carterid polnud sellised. Mahla kättesaamiseks heveapuudelt on vaja indiaanlasi, kes tunnevad metsa ja teavad puude hingeelu. Indiaanlased aga on uhke rahvas, kes elavad omaenda elu. Kui neid orjadena kohelda, ei hakka nad vastu ega streigi, nad lihtsalt sulanduvad tagasi metsa, lähevad oma hõimu juurde ja kaovad jäljetult.
Eva Ibbotson, "Reis Merejõele", tlk Allan Eichenbaum, 2004, lk 47-48