Eva Ibbotson

Eva Ibbotson (sünninimi Maria Charlotte Michelle Wiesner; 21. jaanuar 1925, Viin – 20. oktoober 2010, Newcastle upon Tyne, Inglismaa) oli Austria päritolu Briti kirjanik.

"Reis Merejõele"

Tsitaadid väljaandest: Eva Ibbotson, "Reis Merejõele", tlk Allan Eichenbaum, 2004.

• Preili Banks ja tema õde Emily uskusid, et tüdrukuid peaks õpetama sama põhjalikult ja sama hoolikalt kui poisse. Nad olid ostnud kolm maja ühes vaikses kvartalis — kena paiga plaatanipuude ja siivsate tuvidega — ja pannud üles pronksist sildi kirjaga: MAYFAIRI NOORTE DAAMIDE AKADEEMIA. Ning nad said rikkaks.

Õed hoidsid au sees korralikku õppimist, nad hindasid ka häid kombeid, hoolivust ja teistele mõtlemist, tüdrukud õppisid nii algebrat kui õmblustööd. Lisaks võtsid õed kostile lapsi, kelle vanemad olid välismaal ja kellel oli vaja kohta vaheaja veetmiseks. Nüüd, umbkaudu kolmkümmend aastat hiljem, 1910. aasta sügisel, oli nende kooli pääseda soovijatest järjekord, ning tüdrukud, kes koolis olid, teadsid, kuidas neil on vedanud.

Ja ikkagi tuli vahel ette, et neil oli väga igav. (lk 5)

• Preili Carlisle oli hea õpetaja, kuid isegi parimatel õpetajatel on keeruline näidata Lõuna-Inglismaa jõgesid ebatavaliste ja huvitavatena. (lk 5-6)
• "Ära näri oma patsiotsa," tahtis preili Carlisle juba öelda, kuid ei teinud seda. Täna oli nimelt päev, mil just sellel tüdrukul oli õigus oma raske palmiku krussis juukseotsi närida. Maia oli näinud, kuidas auto ukse ees peatus ja vana härra Murray oma sametkraega palitus majja tuli. Härra Murray oli Maia hooldaja ja kõik teadsid, et täna tõi ta uudiseid tema tuleviku kohta. (lk 6)
• Maia tõusis. "Kõige halva põhjuseks on hirm," püüdis ta ennast rahustada, kuid kartis ikkagi. Kartis tulevikku... kartis tundmatust. Kartis nii, nagu kardab inimene, kes on maailmas üksi. (lk 6-7)
• Preili Banks istus laua taga, tema õde preili Emily seisis tema kõrval. Härra Murray istus laua lähedal nahktoolis ja krabistas paberitega. Härra Murray oli Maia hooldaja, kuid ta oli ka advokaat ja ei lasknud seda kunagi meelest. Kõike tuleb teha hoolikalt ja aeglaselt, kõik tuleb üles kirjutada. (lk 7)
• [Härra Murray:] "Ta elab — kogu Carterite pere elab — Amazonase jõe ääres."

"Lõuna-Ameerikas. Brasiilias," aitas preili Banks.

Maia tõstis pea. "Amazonase jõe ääres?" küsis ta. "Te tahate öelda džunglis?"

"Mitte just päris nii. Härra Carter on kautšukiplantaator. Tema maja asub Amazonase jõe ääres Manause linna lähedal. See on täiesti tsiviliseeritud koht." (lk 8)

• Polnud vähimatki kahtlust — Maia oli kangelanna, kuid mitte selline, keda teised kadestavad, vaid pigem sedalaadi kangelanna, kes tuleriidal ära põletatakse. Kui sõbrannad olid ohhetades ja ahhetades ja õhates tema ümber kogunenud, tahtis Maia ainult põgeneda ja peitu pugeda. (lk 10-11)
• Akadeemial oli hea raamatukogu. Sel õhtul istus Maia üksi raamatukogus mahagonipuust treppredelil ja aina luges. Ta luges vihmametsa võimsatest laialehistest puudest, mille vahelt tungivad ootamatult läbi päiksekiired. Ta luges ränduritest, kes olid Amazonase jõgedelabürinti uurinud ja leidnud tuhandeid taimi ning loomi, millest keegi polnud kuulnud. Ta luges eredavärvilistest lindudest, kes viljade all lookas okste vahel sähvivad — makaod ja koolibrid ja kääbuspapagoid — ning taldrikusuurustest liblikatest ja magusalt lõhnavatest orhideevaipadest, mis puudel ripuvad. Ta luges tarkadest indiaanlastest, kes oskavad ravida haigusi ja haavu, millest Euroopas keegi jagu ei saa.

"Need, kes peavad Amazonast roheliseks põrguks," luges Maia ühest vanast räbaldunud seljaga raamatust, "toovad lihtsalt omaenda hirmud ja eelarvamused sellele imelisele maale. Sest see, kas mingi paik on põrgu või taevas, sõltub inimesest enesest, ja need, kes tulevad julgelt ja avatud meelega, võivad leida end paradiisis."

Maia tõstis pilgu raamatust. Ma saan sellega hakkama, tõotas ta. Ma suudan teha sellest paradiisi ja seda ma ka teen! (lk 11)

• Järgmisel päeval tulid kõik geograafiatundi hästi ettevalmistunult.

"Hermione, sina alustad," ütles preili Carlisle. "Mida sa Amazonase kohta teada said?"

Hermione vaatas pabistades Maia poole.

"Seal elavad jõgedes hiigelsuured krokodillid, kes võivad inimesel üheainsa ampsuga pea otsast hammustada. Ainult et neid ei nimetata krokodillideks, neid nimetatakse alligaatoriteks, sest nende koon on jämedam, kuid nad on täpselt sama hirmsad."

"Ja kui seal käsi vette panna, siis tulevad piraajad ja rebivad kogu liha luude pealt. Viimase kui tüki. Nad näevad välja täpselt nagu tavalised kalad, kuid neil on kohutavad hambad," ütles Melanie.

Daisy jutustas moskiitost, kelle hammustus nakatab ohvri kollapalavikku. "Inimene muutub kollaseks nagu sidrun ja siis sureb ära," ütles ta. "Ja seal on nii kuum, et higi jookseb täitsa ämbrite kaupa."

""Täitsa" ei öelda, öeldakse "lausa"," parandas preili Carlisle. (lk 12)

• Maia tõusis püsti. Ta oli teinud ka märkmeid, kuid ei vaadanud neid, ja kui ta kõnelema hakkas, hoidis ta pea püsti, sest raamatukogus olles oli kõik muutunud.

"Amazonas on maailma suurim jõgi. Niilus on natuke pikem, kuid Amazonases on kõige rohkem vett. Kunagi kutsuti seda sellepärast Merejõeks ja kõikjalt üle Brasiilia jooksevad jõed temasse kokku. Mõned neist jõgedest on musta värvi veega ja mõned on pruunid ja need, mis tulevad lõunast, on sinised, ja seda nende ainete pärast, mis on jõe põhjas.

Kui ma lähen, siis sõidan ma Booth Line'i laevaga ja üle Atlandi ookeani sõitmine võtab neli nädalat, ja kui ma Brasiiliasse jõuan, pean ma veel tuhat miili sõitma piki jõge, kus puud painduvad vee kohale, ja seal on helepunased linnud ja liivamadalikud ja loomad, kes on nagu suured merisead ja keda kutsutakse kapa... kapipaaradeks ja keda saab kodustada.

Ja kui ma olen veel kaks nädalat laevaga sõitnud, jõuan ma Manause linna, see on kaunis koht, kus on rohelise ja kuldse katusega teater ja poed ja hotellid just nagu siingi, sest inimesed, kes seal kautšukit kasvatavad, said väga rikkaks ja sellepärast nad saidki otse keset džunglit sellise koha ehitada... Ja seal tulevad mulle vastu härra ja proua Carterid ja Beatrice ja Gwendolyn..."

Ta jäi vait ja naeratas laialt klassikaaslastele. "Ja mis pärast seda saab, seda ma ei tea, aga kõik läheb hästi." (lk 13-14)

• Viimase-minuti-kingitused olid juba kohvrisse surutud: kummalisevõitu nõelapadi, mille oli valmistanud Anna, ja komplekt juuksepaelu. Ka õpetajad tulid Maiat ära saatma ja teenijad tulid keldrikorruselt üles.

"Kõik läheb hästi, noorpreili," ütlesid nad, "Teil on seal väga lõbus." Aga nad vaatasid teda kaastundega, õhus oli tunda piraajasid ja alligaatoreid, ja see teenijatüdruk, kes oli koos Maiaga suurema osa ööst üleval olnud, kui tüdruk oma vanemate surmast kuulis, pühkis põllenurgaga silmi. (lk 14)

• Tüdrukud läksid Maia kannul tänavale, aga Maia, nähes mustariietatud naisterahvast, kes kangelt troskapingil istus, käed vihmavarjul, lõi kõhklema. See oli preili Minton, guvernant, kes pidi reisil tema eest hoolitsema.

"Küll on alles kohutav," sosistas Melanie.

"Sa vaeseke," pomises Hermione.

Ja see kuivetu pikakasvuline naine meenutas tõesti ennem ahjuroopi või pähklitange kui inimolendit.

Troska uks avanes. Mustas kindas käsi, kondine ja külm nagu luukerel, sirutus välja, et Maia sisse aidata. Maia võttis käest ja koolikaaslaste kiljumisest saadetuna asusid nad teele. (lk 15)

• "Mina," sõnas õpetajanna madala kareda häälega, "mõtleksin, kuidas mul on vedanud. Kuidas mul õnne on."

"Te mõtlete - sellepärast, et ma lähen Amazonasele?"

"Sellepärast, et sul on nii palju sõpru, kellel on kurb meel sind ära saata."

"Kas teil pole siis sõpru, kes ei tahtnud, et te ära lähete?"

Preili Mintoni õhukesed huuled tuksatakid.

"Minu õe viirpapagoi võib-olla ei tahtnud. Kui ta oleks aru saanud, mis toimub. Mis on ülimalt kaheldav." (lk 16)

• Preili Minton oli igatahes väga eriskummalise välimusega isik. Tema silmad paksuklaasiliste, tugevate raamidega prillide taga olid porikarva, suu oli kitsas, nina peenike ja terav ning tema must vildist kübar oli kinnitatud hõreda juuksekrunni külge hirmuäratava kübaranõelaga, mis oli viikingite oda kujuline.

"See on kopeeritud Eric Vasardaja raudrüült," ütles preili Minton Maia pilku jälgides. "Sellise kübaranöelaga võib tappa." (lk 16)

• Preili Minton aga uuris hoolikalt pragu käepidemes, mis oli liimiga parandatud.

"Kas see oli teil juba enne katki?" küsis Maia viisakalt.

"Jah." Guvernant silmitses jubedat vihmavarju läbi oma paksude prilliklaaside. "Ma murdsin selle ära ühe poisi turjal, kelle nimi oli Henry Hartington," ütles ta.

Maia tõmbus kössi.

"Kuidas..." alustas ta, kuid tema suu oli kuivaks tõmbunud.

"Ma paiskasin ta pikali ja põlvitasin otsa ja kolkisin teda vihmavarjuga," jätkas preili Minton. "Tugevalt. Kaua aega."

Ta nõjatus mugavamalt istmele, paistes peaaegu rõõmus.

Maia neelatas. "Mida see poiss tegi?"

"Ta üritas väikest spanjelikutsikat läbi oma isa tenniseväljaku traatvõrgu toppida."

"Oi! Kas ta sai kõvasti viga? Kutsikas, see tähendab."

"Jah."

"Mis temaga juhtus?"

"Üks jalg läks paigast ja silm sai kriipida. Aednikul õnnestus ta jalg paika panna, kuid silmaga ei saanud me midagi teha."

"Kuidas Henry ema teda karistas?"

"Ei karistanudki. Jumal hoidku, muidugi mitte! Hoopis mind lasti lahti. Ega antud soovitust." (lk 16-17)

• Tõld peatus. Nad olid Eustoni jaama jõudnud. Preili Minton kutsus vihmavarjuga viibates pakikandja ning Maia reisikirst ja kohver tõsteti pagasikäruJe. Järgmisena rändas kärule plekist kohver, mille küljele oli maalitud "A. MINTON".

"Selle tõstmiseks on vaja kahte meest," ütles guvernant.

Pakikandja solvus. "Mina saan üksi hakkama. Ma olen tugev."

Aga kui ta hakkas kohvrit tõstma, lõi ta vaaruma.

"Toho pele, preili, mis teil siin on?" küsis ta.

Preili Minton heitis talle kõrgi pilgu ega vastanud. Siis viis ta Maia perroonile, kus ootas rong, mis pidi viima nad Liverpooli, kuninglikule postilaevale nimega Cardinal, mille sihtkohaks oli Brasiilia.

Rong tossutas juba jaamast välja, kui Maia päris: "Kas selles kohvris on raamatud?"

"Seal on raamatud," tunnistas preili Minton.

Ja Maia ütles: "Väga hea." (lk 18)

• "Küll on ilus," õhkas Maia ja kujutles, kuidas ta seisab reelingul, tuul näkku puhumas, ning vaatab vees hullavaid delfiine ja valgeid merelinde, kes taevas keerutavad ja tiirutavad.

Kuid reisi algus polnud hoopiski nii ilus, sest kui "Cardinal" oli Lissabonist lahkunud, jäi ta tormi kätte. Tohutud rohelised lained kerkisid mägedena, laev õõtsus ja vabises ja kiikus. Söögisaali ei jõudnud peaaegu keegi ja tekkidele viivad uksed olid suletud, et veel jalul püsivaid reisijaid üle parda ei uhutaks.

Maia ja preili Minton olid ühes kajutis kahe portugali päritolu daamiga, kes olid kogu aja oma koikudel, oigasid, oksendasid, palvetasid Püha Neitsi poole ja palusid, et surm juba tuleks. Maia meelest oli see liiga ränk soov, kuid merehaigus on tõesti nii kohutav, et vahel soovivad haiged, et laev läheks lihtsalt põhja ja lõpetaks nende kannatused. (lk 19-20)

• Maia polnud merehaige ja preili Minton samuti mitte. Neil polnud kõht just lausa tühi, kuid kõigest ettesattuvast kinni hoides õnnestus neil söögisaali jõuda ja süüa pisut suppi, mida kelnerid tõstsid kaussidesse ja need olid laua külge kinnitatud erilise riistapuuga, mis toodi välja ainult tormi ajaks. Raske on end mitte tunda teistest paremana, kui kõik on haiged ja sina pole, ning Maia oligi tahes-tahtmata endaga üsna rahul. (lk 20)
• "Pole hea jõuda välisriiki niimoodi, et sa ei suuda end arusaadavaks teha. Brasiilias kõnelevad kõik portugali keelt. Isegi indiaanlased segavad seda oma keelega."

Kuid keeletunnid ei edenenud. Preili Minton oli leidnud raamatu senjoor ja senjoora Olvidaresest ja nende lastest Pedrost ja Sylvinast, kes tegid kõike seda, mida inimesed vestmikes ikka teevad, näiteks kaotasid oma pagasi ja leidsid supi seest kärbse, kuid pilgu hoidmine leheküljel, kui laev õõtsus, pani kõhus keerama. Pole mõtet proovida lugeda, kui sind ringi loobitakse. (lk 20)

• Siis nägi ta aga umbes endavanust poissi, kes salongi kaugemas otsas peeglisse kõõritas. Poisil olid heledad juuksed, pikad ja lokkis, ning tal olid seljas vanamoelised rõivad — sametist põlvpüksid ja vööga jakk, mille varrukad olid talle liiga lühikesed - ning kui ta ümber pöördus, nägi Maia, et ta on õnnetu ja hirmul,

"Kas sul on paha olla?" küsis Maia.

"Ei. Aga mulle tuleb tähn," ütles poiss oma lõuale osutades. Tema hääl värises ja Maia nägi hämmastusega, et tema suured sinised silmad olid pisaratest tulvil.

"Tuulerõugetest see pole," sõnas Maia kindlalt.

"Meil koolis just äsja olid tuulerõuged ja selle täpid polnud niisugused."

"Ma tean, et see pole tuulerõugetest. See tähn on sellest, et ma saan täiskasvanuks. Otsaesisele hakkab teine tulema." Ta tõstis oma blonde kiharaid, et Maiale näidata, kuid just sel hetkel vajus laev tugevalt kaldu ja Maia pidi ootama, kuni poiss oli temaga jälle ühekõrgusel, enne kui nägi väikest punast vistrikku tema parema silma kohal. "Ja paar päeva tagasi murdus mul äkitselt hääl. Ma läksin terve oktaavi madalamale. Kui see laval juhtub, on minuga lõpp."

"Aa, muidugi. Sa oled nende näitlejatega, eks? "Rändnäitlejate" trupis," teadis Maia. Nüüd meenus talle, et ta oli Lissabonis näinud, kuidas laevale tuli terve hulk kummaliselt riides inimesi, kes rääkisid täiest kõrist ja vehkisid kätega. "Aga vistrikud ei paista ju meigi alt välja."

"Häält ma meigiga varjata ei saa. Kui see "Väikese lord Fauntleroy" ajal murdub, visatakse mind trupist välja."

"Seda nad ei tee," ütles Maia veendunult. "Sa oled laps. Lapsi ei visata lihtsalt niimoodi välja."

"Või ei visata..." ohkas poiss. Ta vaatas Maiat, tema korralikke, kalleid riideid ja hoolikalt palmitsetud juukseid. "Sina ei tea, kuidas see on..." (lk 21-22)

• [Clovis:] "Mul pole vanemaid. Ma elasin kasuema juures. Ta aina nuttis, kui ma ära läksin, aga Goodley'd ütlesid, et see on mulle hea võimalus — ma saan kõvasti raha teenida ja tulen tagasi rikka ning kuulsana. Aga ma ei teeni mitte midagi, sest kellelegi ei maksta palka, ja me oleme kogu aeg võlgades ja suudame end hädavaevalt ühest õudselt kuumast kohast teise vedada."

"Aga see on ju lõbus — näitlemine ja reisimine?"

"Ei ole ta midagi. Me elame jubedates hotellides, mis kubisevad lutikatest, ja toit ajab mul südame pahaks. Minu kasuema oli härrastemajas kokk, ta tegi lihaklimpe ja munakastmega siirupikooki ja ma sain iga päev puhta särgi," ütles Clovis ning jälle täitusid ta silmad pisaratega. "Me pole neli aastat Inglismaal käinud ja kui nad mu trupist välja viskavad, ei pääse ma kuidagi tagasi, sest mul pole raha." (lk 23)

• Clovis pidi seda teistega kaasa tegema, aga kui ta vähegi sai, tuli ta Maia ja preili Mintoniga rääkima ning küsis Inglismaa kohta.

"Kas kastanimängu veel mängitakse?" tahtis ta teada, "ja kas Püssirohupäeval põletatakse ikka veel õlest nukke? Ja lumememmed? Kas Inglismaal on palju lund olnud?"

"Jah, möödunud aasta oli hea," kostis Maia. "Me jookseme alati välja, kui esimesed helbed langevad, ja üritame neid keelega püüda. Mitte miski maailmas ei maitse nii nagu esimene lumi."

Clovis oli temaga ühel meelel, kuid maitsmisest rääkides läks jutt sellele, mida ta Inglismaast kõige enam taga igatses — toidule.

"Kas teil anti mannavormi? Sellist, mille sees on kriuksuvad rosinad? Aga moosipudingit... ja ploomipudingit maisijahust kastmega?"

Maia vastas, et jah, koolis anti neid kõiki, kuid tal oli Clovisest tahes-tahtmata kahju, kuna poiss igatses nii väga kõiki neid raskeid pudingeid, mille kohta Maia ise lootis, et ta neid enam kunagi ei söö. (lk 25)

• Kui soojendus oli tehtud, hakkas trupp harjutama stseene kavasolevatest etendustest. Üks neist oli uneskõndimise stseen "Macbethist". Macbeth oli loomulikult proua Goodley ja Maia meelest oli väga liigutav, kuidas ta ringi tammus ja pomises "Neetud paik", ise jubedalt jõllitades. Sellepärast oli Maia üsna haavunud, kui preili Minton, kes oli seni lugenud, raamatu kinni pani ja valmistus alla minema.

"Kas teile ei meeldi Shakespeare?" imestas Maia.

Preili Minton vaatas teda kummalise pilguga. "Shakespeare'ist kõrgemaks pean ma ainult Jumalat," lausus ta. "Ja just sellepärast lähengi ma oma kajutisse." (lk 25-26)

• Clovisel polnud "Macbethis" suurt midagi teha, sest härra Goodley oli enamiku lastega seotud osadest välja jätnud, kuid järgmisel päeval tehti "Väikese lord Fauntleroy" proove. Maia oli seda raamatut lugenud. Raamat oli halemeelne, kuid lugu oli ikkagi hea ja Maia arvates mängis Clovis väga hästi. Tema oligi loomulikult peategelane, väike ameerika poiss, kes saab teada, et pärib Inglismaal uhke lossi, mis kuulub krahvile, tema vanale pahurale vanaisale. Poisi nimi oli Cedric ja ta kutsus oma ema "kallimaks" ja koos reisisid nad Inglismaale ja sulatasid krahvi südame ja tegid teenijatele head ja kõik armastasid neid.

"Minu meelest mängisid sa väga hästi," ütles Maia. "Kindlasti pole lihtne oma ema "kallimaks" kutsuda."

"Ei ole tõesti. Eriti kui emaks on Nancy Goodley, kes on valmis sind iga kell näpistama."

"Ja sinu hääl ei värisenud üldse."

Clovis muutus jälle murelikuks. "Ma loodan, et ei hakkagi! See neetud lord Fauntleroy on näidendis ainult seitse aastat vana." (lk 26)

• Reisi mööda Amazonast ei unustanud Maia kunagi. Kohati oli jõgi nii lai, et ta mõistis, miks seda kutsuti Merejõeks - nad sõitsid kahe kauge metsatriibu vahel. Ajuti aga liikusid nad edasi saarte vahel ja siis nägid nad liivamadalikel loomi, kellest Maia oli lugenud. Ükskord tatsas pesakond kapibaarapõrsaid ema järel ja laev oli neile nii lähedal, et nad nägid loomade naljakaid kärssasid ja liivast karva. Kord möödusid nad puust, mille juured olid vee tõusmise tõttu ära kuivanud, ja paljaste juureharude vahel kihas erkpunastest ja siilistest papagoidest, kes kriisates lendu tõusid, kui laev mööda sõitis. Ja kord nägi Maia madalas vees lebavat halli puuronti, mis korraga ellu ärkas.

"Oi, vaadake," hüüdis ta, "kro... see tähendab alligaator. Ma näen esimest korda!" ja üks tema lähedal seisev meesterahvas noogutas ja ütles, et on rõõmus, et Maia teab, et selles maailmanurgas pole krokodille. "Kui sa teaksid, nii paljud inimesed ei saa seda kunagi selgeks." (lk 29)

• Turg oli pimestavalt kirju. Seal oli arbuuse, mis olid suuremad kui sülelapsed, ning rohelisi ja kollaseid banaane. Ühed banaanid olid peaaegu oranžid. Kanderaamidel olid pähklite kuhjad ja ananassid ja piprakaunad ja äsja püütud kalad ja kuivatatud kalad. Loomad sikutasid köidikuid, müüdi õrna pitsi ja hõbenõusid ja punutud korve ja nahkkotte. Ja neid müüsid lobisedes ja naerdes kaunid mustanahalised naised, eredavärvilised rätikud ümber, ning euroopalikes riietes, maalitud rinna ja sulgedega indiaanlased, ja saledad kuldse nahaga brasiilia tüdrukud. (lk 32-33)
• Kuid kaksikutele kinkide ostmine polnud kaugeltki lihtne, sest Maia oli kindel, et tegelikult meeldiks neile saada mõni kohevate sulgedega kanatibu või pardipoeg või hoopis valge hiir.

"Elusad asjad on alati kõige parem kink," ütles ta, kuid preili Minton jäi kindlaks.

"Sa ei saa neile loomi osta enne, kui tead, millised lemmikloomad neil juba on. Sa ju ei taha, et sinu kingid juba esimesel päeval ära söödaks."

Niisiis ostis Maia kaksikutele pitskaelused, proua Carterile tikitud rätiku ja härra Carterile nahast rahakoti, mille peal oli jaaguari pilt. (lk 33)

• Ja nüüd, kui preili Minton omakorda Carteritel kätt surus, võis Maia kaksikute poole pöörduda.

Ta oli neid õigesti ette kujutanud. Nad olid heledatjuukselised, nad olid kaunid ja nad oli rõivastatud valgesse.

Nad kandsid õlgkübaraid, mille ümber oli kummalgi ise värvi pael, ühel roosa, teisel sinine; ehisvööd nendel volangidega kleitide ümber olid kübarapaeltega sama värvi. Nende heledad lokikesed, mis olid palavusega pisut ära vajunud, ulatusid kraeni, nende ümarad põsed õhetasid, nende helesiniseid silmi ümbritsesid kahvatud, peaaegu värvita ripsmed.

"Mina olen Beatrice," sõnas roosa kübarapaela ja roosa vööga tüdruk. Ta ulatas Maiale käe. Kuigi nad olid majale nii lähedal, kandis ta kindaid.

Maia pöördus teise kaksiku poole. Nad olid küll väga samased, isegi nende õlad olid ühtmoodi kergelt längus, kuid Maia uskus, et suudab neil alati vahet teha. Beatrice oli õige pisut ümaram ja pikem, tema silmades oli natuke rohkem värvi, tema lokikesed olid lopsakamad kui Gwendolynil ja tema kaelal oli tilluke sünnimärk. Beatrice oli justkui valuvorm, milles Gwendolyn oli tehtud ja Maia arvas, et Beatrice on vanem, kuigi võib-olla ainult mõne hetke võrra. (lk 38)

• Tund aega hiljem istusid Maia ja preili Minton verandal sirge seljatoega toolidel ja jõid koos Carteritega pärastlõunast teed.

Veranda oli kitsas puust ehitis, mis avanes jõe poole, kuid oli sellest traatvõrgu ja klaasiga täielikult eraldatud. Väljastpoolt ei jõudnud sinna ükski tuuleiil, mitte mingid taimede lõhnad. Veranda mõlemas otsas rippus kaks kärbsepaberit, millel surevad putukad metsikult sumisesid, püüdes oma tiibu vabastada. Madalatele laudadele olid pandud kausid denatureeritud piiritusega, millesse oli juba uppunud või siis uppumas hulk moskiitosid. Veranda puust seinad olid värvitud samamoodi kliiniliselt roheliseks nagu maja ja paat. Nad oleksid nagu haigla koridoris viibinud ning Maia poleks üllatunud, kui oleks näinud haigeid, kes kanderaamidel operatsiooni ootavad. (lk 39)

• Proua Carter istus vitstest punutud laua taga, valas teed ja lisas piimapulbrit. Laual oli veel taldrik väikeste auguliste biskviitidega — ja rohkem ei midagi.

"Me tellime neid ekstra Inglismaalt," lausus proua Carter biskviite vaadates, ja Maia imestas tahes-tahtmata, milleks selliste küpsiste pärast nii palju vaeva näha. Ta polnud kunagi varem midagi nii tuima maitsnud.

"Minu lauas ei näe sa kunagi kohalikku toitu," jätkas proua Carter. "Siin on inimesi, kes käivad turul ja ostavad toitu, mida indiaanlased söövad, kuid mina ei luba seda iialgi. Siin pole miski puhas, kõik on batsille täis."

Sõna "batsill" juures ümardus tema suu laitvaks "o"-ks-

"Kas neid puhtaks pesta ei saa?" päris Maia, meenutades imelisi puu- ja juurvilju, mida ta turul oli näinud, kuid proua Carter ütles, et pesemisest ei piisa. "Me desinfitseerime niikuinii kõike, kuid sellest pole abi. Indiaanlased on räpased, ja kui inimene tahab siin ellu jääda, siis tuleb džungel eemal hoida."

Džungel oli tõepoolest eemal hoitud. Aknalaudadel polnud ühtki taime - mitte ühtki kena orhideed ega sügavpunast tulelille, mis olid kaunistanud kaldaäärsete majade palkoneid ja aed kujutas endast rehitsetud kruusaga nelinurka. (lk 39-40)

• "Kas teil lemmikloomi on?" küsis Maia enda kõrval istuvalt Gwendolynilt häbelikult. Paistis, et selles sünges majas polnud ei kassipoegi ega koeri, polnud ka kanaarilindu, kes puuris laulaks. Nurgas oli tooli vastu toetatud suur prits kärbsemürgiga.

Gwendolyn pöördus Beatrice'i poole. Maia oli juba märganud, et tavaliselt rääkis esimesena Bcarnce.

"Ei, pole meil mingeid loomi," ütles ta.

"Loomad toovad tuppa kirbud ja liivakirbud ja täid," ütles Gwendolyn oma ainsagi plekita valget kleiti siludes.

"Ja hirmsad ussid," lisas Beatrice. (lk 41)

• Kui Carterid Inglismaalt tulid, valmistasid teenijad neile parimaid roogi, mida Brasiilias süüakse: värskelt püütud kala safranikastmes, rosinate ja riisiga täidetud maguspipar, röstitud suhkrumais ja toekad supid. Nad korjasid Carteritele värskeid puuvilju: mangosid ja guajaavivilju ja granaatõunu ning käisid öösiti kilpkonnamune otsimas.

Aga mitte kaua.

"Minu lauas pakutakse ainult briti toitu," oli proua Carter öelnud.

Niisiis lõid teenijad käega. Nad avasid Inglismaalt toodud konserve, valasid keeva vett pudingipulbritele, mille proua Carter oli valmis pannud, ega muretsenud selle pärast, kas puding on kivikõva või kipub taldrikult maha voolama — ning läksid tagasi oma hüttidesse, et endale korralik õhtusöök valmistada. (lk 44)

• Maia sirutas käe välja ja vaatas tillukest marrastust nahal. Rumal oli arvata, et Gwenclolyn oli küüne sihikult tema peopessa surunud. Miks peaks ta tahtma haiget teha inimesele, keda ta pole kunagi näinud? Kindlasti oli tal midagi küüne alla jäänud ja ta ise ei märganudki — tilluke traaditükk või mõne taime okas.

Aga roosiokas see ei olnud, sest selles majas polnud lilli. (lk 46)

• Maja juures metsas olid Carterite juures töötavate indiaanlaste hütid, need polnud aga mitte kohalike jahedad, õlgkatusega onnid, vaid majateenijatele ehitatud puust kuurid. Maia kergitas moskiitovõrgu serva ja nägi jaanimardikaid - sada tantsisklevat tulukest — ning kuulis konnade krooksumist. Seal väljas oli nii palju elu, kuid siin sees nii vähe! (lk 46)
• Carterid olid Amazonasele tulnud Littleford-on-Seast, Lõuna-Inglismaal asuvast linnakesest.

Härra Carter oli töötanud sealses pangas, kuid jäi tööst ilma ja otsustas tuua oma perekonna Amazonase metsadesse, et siin rikkaks saada. Paljud eurooplased rändasid tol ajal välja, mõned selleks, et kohvi- või kakaoube kasvatada, teised üritasid kulda leida - kuid kõige rohkem läks neid selleks, et hakata tootma kautšukit, Amazonase "musta kulda". See paistis olevat lihtne moodus rikkaks saada. Heveapuud kasvasid kõikjal Amazonase jõgikonnas, tarvis oli ainult palgata indiaanlased, kes puudelt mahla koguvad, siis mahla suitsutamiskuuridesse viivad ja pärast toorkummi pallid jõel allavoolu saadavad, et need maalt välja viia.

Ja paljud olidki niimoodi rikkaks saanud. Manauses oli inimesi, kes elasid nagu printsid. Kuid Carterid polnud sellised. Mahla kättesaamiseks heveapuudelt on vaja indiaanlasi, kes tunnevad metsa ja teavad puude hingeelu. Indiaanlased aga on uhke rahvas, kes elavad omaenda elu. Kui neid orjadena kohelda, ei hakka nad vastu ega streigi, nad lihtsalt sulanduvad tagasi metsa, lähevad oma hõimu juurde ja kaovad jäljetult.

Ja just see oligi juhtunud indiaanlastega, kes Carterite juures tööl olid olnud. Iga kuu kaotas härra Carter osa tööjõust, rikkaks saamisest oli asi kaugel, ta jäi aina vaesemaks. (lk 47-48)