ProosaRedigeeri

  • [Ravic:] Ma mõtlesin, et elame konservide ajastul. Meil pole enam tarvis mõtelda. Kõik on ette mõeldud, ette mälutud, ette tunnetatud. Konservid. Jääb üle ainult avada. Kolm korda päevas koju kätte toimetatud. Midagi pole enam tarvis ise külvata, kasvatada, pole tarvis küsimuste, kahtluste ja igatsuste tulel keeta. Konservid. Meie elu pole kerge. Üksnes odav.
  • Mis saab olla veel hõrgutavam kui värske, kuum röstitud leib või ja suitsuheeringa pastaga, aga ka ilma selleta? Või lihtsalt keedetud sibulad, juurde natuke konservitud veiseliha, kui soovitakse? Ja hästi tehtud puder pruuni suhkru ja koorega on toit, mis sobib isegi kuningale.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 14
  • Keegi pole kinnisem kui lapsed ja keegi ei vaja seda suletust rohkem kui nemad. Vastuseisuks muule maailmale, mis kogu aeg käib, konserviavaja käes, et neid lahti kangutada ja vaadata, mis nende sisemuses toimub, et kindlaks teha, kas neid ei tuleks asendada sobivamate konservidega.
  • See on Jumala arm, et me ei ole staatilised ja mingil hetkel valmis vormitud ning konservi pandud inimesed. Jumala Vaim on elav ja tegutsev, annaks Issand, et me oleksime arengus, kuulaksime teda, mõtleksime ja oma kitsastest arusaamadest suudaksime ka välja tulla, imestada ja avastada.
Ma pean Jumalat nõnda avaraks, et selle jaoks ei ole lihtsalt sõnugi. Inimesed – meie oleme need, kes kõike lahterdavad ja kogu aeg Jumalat kuidagi piiridesse püüavad panna, Jumalat ohjeldada.