Linnas kooliskäimine tähendas tol ajal kõige muu kõrval veel ka õpilase järkjärgulist lahtikiskumist senisest ühiskondlikust asendist. Kool tegi maalapse vähehaaval "saksaks" ka siis, kui too kool oli eestimeelne. Sest "saks" tähendas tolleaegse arusaamise järgi üldse inimest, kes oli haridust saanud ega elatunud kehalisest tööst. Vahe taluinimese ja "saksa" vahel oli siis veel ka välimuses, just naiste rõivastus toonitas seda erinevust teravalt. Peamiseks tunnusmärgiks oli kübar. Maal valitseva kombeõiguse järgi ei tohtinud ükski talutütar, teistest rääkimata, endale kübarat pähe panna, kui ta polnud linnas koolis käinud ega osanud saksa keelt - niisugust oleks peetud ogaraks ja naerdud vaeseomaks.
Mari Raamot, "Minu mälestused I–II", Tallinn, 2010, lk 40
