Mari Raamot

Mari Raamot (sünninimi Mari Tamm; 6. august (25. juuli vkj) 1872, Kitse talu, Kuressaare vald, Tarvastu kihelkond, Viljandimaa – 12. märts 1966, New York) oli eesti seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid, Naiskodukaitse esinaine aastatel 1927–1937.

Mari Raamot, 1932.

"Minu mälestused"

Tsitaadid väljaandest: Mari Raamot, "Minu mälestused I–II", Tallinn, 2010.

• Veel tänini püsib elavana silme ees isa kuju sellisena, nagu ta oli mu lapsepõlves: sirge, tõsise ilmega mees, ilusate kollaste juuste ja suurte, sügavate siniste silmadega. Habet ta ei lasknud kasvada, vaid ajas selle maha iga laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul, kui oli tarvis minna kas lauluharjutusele või kuhugi mujale. Meile, lastele, oli see habemeajamistoiming üsna huvipakkuv sündmus. Isa seisis siis seinapeegli ees, koon kaetud valge vahuga nagu värske lumega. Ajas siis põsed punni ja hakkas oma lõuga kraapima terava noaga, mida meie eest hoiti kui tuld, et ta meile näppu ei satuks. (lk 15)
• Ema kõneles alati, et mind olevat minu koerustükkide pärast võimatu karistada. Tahtis ta vahel mõne laksu tagumikule anda, oli mul käsi ees, pea ühel, pea teisel pool, ja ise kisasin suure häälega. Harilikult magas mõni vähem laps ja kisa oleks tema enneaegu üles äratanud, seepärast tuli kisa ruttu lõpetada. Nii mitugi korda pääsesin oma kisa tõttu karistusest. Mulle näib, et olin selle suure lastehulga seas üks elavamatest ja tegin rohkem koerustükke kui teised. (lk 19)
• Jussi vanaema istus suvel harilikult oma ukse ees lävepakul päikese käes, kuna ema käis väljas tööl. Kord istus vanaema jälle pakul ja tema jalgade ees sõi kana poegadega. Vanaema laulis väriseva häälega: "Mu süda, ärka üles!" Kuid põrsad tikkusid kanapoegade toidu juurde ja vanake ärritus sellest ning laulis ainult silpide viisi. Meie mängisime ka sealsamas Jussiga murul väikeste kividega. Vanaema laul kõlas järgmiselt: "Mu süda är-... Juss too vitsa... -ka üles ja kii-... hõis, võta siga... -da loojat, laul-... Juss, anna kurjategijaile... -des" jne. (lk 23)
• Kord võtsin salaja kodust ema saapad ja roosa sitsundruku kooli kaasa. Panin siis õhtul ema saapad jalga, undruku selga, mille ma eest vööga hästi üles sidusin, nii et pikk saba järel jooksis, ja kõndisin üle toa kolks ja kolks vanade suurte saabastega ja näitasin teistele saksa preilisid. Mina olin saksa näinud, nemad mitte ja seepärast olin oma ettekandes julge ja iseteadlik. Teistele tegi see suurt lõbu ja kõik naersid kooris. (lk 30)
• Meil olid koolis mitmesugused karistused ette nähtud juhuks, kui meie omavahel eesti keeles kõneleme. Saksa keelt pidid kõnelema, kas oskasid või mitte. Õieti oli see ka tarvilik, muidu ei oleks meie seda keelt kunagi ära õppinud. Meie, esimesed õpilased, olime kogu kooliaja rohkem tooniandjad ja eestvõtjad. See oli üsna loomulik. Esimesed tüdrukud tulid ärksamatest perekondadest, kellel oli julgust oma tütreid linna kooli ja veel peaaegu uude tundmata eesti kooli tuua. (lk 38)
• Koolis olid meil õppekeelteks saksa ja vene keel, kuid üldine meelsus oli kindlasti eestiline. Meis kasvatati lugupidamist oma rahva vastu. Lilli Suburg jutustas meile palju huvitavat Jakobsonist, Kreutzwaldist, Kirjameeste Seltsist ja Lydia Koidulast, kes oli tema kooliõde Pärnus ja kellega nad koolis aastate jooksul ühes pingis olid istunud. Samuti tutvustas ta meid teiste ärkamisaja meeste ja naiste tegevusega. Eestikeelseid juturaamatuid lugesime salaja, kuid peaasjalikult luuletusi. Sel ajal olid Koidula, Elise Auni ja Anna Haava luuletused alles värsked. Elise Aun elas üksvahe Suburgi juures ja meie olime temaga iga päev koos ja saime vaimustust eesti luule vastu. (lk 38)
• Kõige rohkem õppisime pähe Koidula isamaalaule ja Anna Haava armastuslaule. Meie, vanemad, olime juba neisse eluaastatesse jõudnud, kus armastuslaulud huvitasid. Neid luuletusi saime linnakooli poistelt sagedasti lillekimbu sees, mis meile õhuaknast videvikus sisse poetati. Nii mõnigi elava loomuga ning temperamentne tütarlaps põdes juba esimese armastuse haigust. [---]

Meid oli - "esimesi" ehk "suuri" õpilasi - 7-8 ühes toas. Teises 10-15. Meie kõrvaltuppa paigutati keegi koolipreilidest. Vahel laupäeva õhtul või pühapäeva hommikul mängis mõni koolipoiste trio meile äratuslaulu. Meie olime aga küllalt kavalad, et hommikul preilit õnnitleda ilusa äratuse puhul, mis temale akna alla toodi. Kirjad ja lillekimbud olid aga õhuaknast meie toas. Meeleolu oli kõigil hea. (lk 38-39)

• Meid oli juba kolm õde Suburgi koolis, kuna vend Jaan oli Treffneri juures. Kooliraha maksmine oli äärmiselt raske. Mina olin küll paar viimast aastat maksuta. Andsin pisikestele tunde ja selle arvel jäeti kooliraha maha. Peale selle oli mul veel kahe aasta kooliraha võlgu ja ma maksin seda, kui juba ise raha teenisin. Kõige täbaram lugu oli kooliraamatutega. Neid ei jõudnud osta. Hulga peale leidus siiski häid tüdrukuid, kel olid kõik raamatud olemas ja kes laenasid mulle raamatuid ööseks. Ja siis, kui teised magasid, algas mul tuupimine, salaja väikese hiiresilmlambi juures, külmal ajal köögis ja kevade, sügise poole, kui ilmad pehmed, pööningul. (lk 39)
• Linnas kooliskäimine tähendas tol ajal kõige muu kõrval veel ka õpilase järkjärgulist lahtikiskumist senisest ühiskondlikust asendist. Kool tegi maalapse vähehaaval "saksaks" ka siis, kui too kool oli eestimeelne. Sest "saks" tähendas tolleaegse arusaamise järgi üldse inimest, kes oli haridust saanud ega elatunud kehalisest tööst. Vahe taluinimese ja "saksa" vahel oli siis veel ka välimuses, just naiste rõivastus toonitas seda erinevust teravalt. Peamiseks tunnusmärgiks oli kübar. Maal valitseva kombeõiguse järgi ei tohtinud ükski talutütar, teistest rääkimata, endale kübarat pähe panna, kui ta polnud linnas koolis käinud ega osanud saksa keelt - niisugust oleks peetud ogaraks ja naerdud vaeseomaks. (lk 40)
• Kogu kasvuea vältel oli mul muude mustuste kõrval kaks suurt proosalist soovi: tohtida kord end järjekindlalt hommikuti välja magada ja saada head toitu. Sest karjapõlvest alates sai mulle osaks imevähe neid hommikuid, kus und vägivaldselt ei tulnud katkestada just siis, kui see oli kõige magusam. (lk 40-41)
• Minu õde Ainu oli juba aastaid Peterburis laulu õppimas ja andis juba kodumaal ühes Miina Hermanniga kontserte. Ainu kirjutas ja kutsus mind sügisel Peterburi. Sügisel jätsin siis ka oma koha Vändras sinnapaika ja muudkui Peterburi sellele vaatamata, et Vändras oma päevaraamatusse olin kirjutanud: "Satt bin ich, gesund auch, Herz, mein Herz, was willst du noch mehr!"

Aga nii see inimhing on, ikka üks soov ajab teist taga ja maailmas on alati kiusatus suur. (lk 41)

• Muide, tuline kahju, et mul seda kooliea ja noorpõlve päevaraamatut enam ei ole. Sellest leiaksin vahest mõnegi huvitava lisajoone tolleaegsete olude ja meeleolude illustreerimiseks. See päevaraamat sai otsa järgmisel kombel:

Varsti pärast abiellumist oli mu mees mingeid oma pabereid otsinud ja seejuures minu lahtisele päevaraamatule sattunud. Olin parajasti väljas midagi õiendamas ja koju jõudes leidsin mehe küdeva ahju ees mugavalt istumas. Ta oli kangesti lõbusas tujus ja luges naerusui... minu päevaraamatut! õieti polnud seal midagi, mida varjata oleks tulnud, aga noh, oma pisikesed saladused on igal kooliplikal. Mul hakkas korraga kangesti häbi; sant tunne oli ka seepärast, et nüüd on mehel pikaks ajaks jumalikku nokkimisainet. Noh, ja siis võtsin päevaraamatu ja viskasin küdevasse ahju. Mees tõreles küll ja endal oli ka pärast kahju, aga mis läinud, see läinud. (lk 41)