Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2024/veebruar/6

Matkasime kaugele maale,
mu sõber ja mina.
Oma sügavamast rahulolust me ei kõnelenud,
kuid kumbki teadis kõike, mida teine ütles.
Tema ütles mulle, kui rahus oli ta hing
alasi ja riiu puudumisega.
"Kaasat keelitav tuuletallaja," ütlesin, "summutab oma kutsehüüu,
et sobida selle õndsa vaikuse kooskõlla."
Ja kui me õhtul
toetasime väsinud kehad
sooja lahtise liiva vastu
ja õhk pügas selle teri meile tekiks,
kui täht tähe järel ilmus
valvama nende armsamaid unustuses -
sööstis mu hing nii kõrgele, et mu õhtupalve
näppas mu hommikulaulu!

• Anne Spencer, "Tõlge" ("Translation"), rmt: antoloogia "Modernist Women Poets", 2014