Eriti meeldis mulle väike kirik, mis paiknes saarel keset järve, ning kuhu viis pikk sild. Valges ümbruses näis ta õhus hõljuvat. Meeleldi loobusin unest pühapäeva hommikul, kui sain minna hommikumissale saarekirikusse. Pehmest valgest hämarusest satuti tumedasse ruumi, pinkidel põlesid keermelised õrna lõhnaga kollased vahaküünlad sihvaka võbiseva leegiga, ministrantide poolenisti punased rüüd kumasid tuhmilt, vaimuliku kuju kantslis paistis ähmaselt, väike astmaatiline orel pingutas kõigest väest. Oli Kristuse tulemise aeg, ootuse aeg enne messiase sündi, me kõik teame seda, me hüüame taeva poole, et ta avaneks ja saadaks maailmale lunastust: rorate coeli. Ning hiljem, kui jälle sillale astuti, oli taevas tõepoolest avanenud, päike säras, sinine laotus muutis lume veelgi valgemaks, õhk oli külm ning inimesed olid täis õilsaid kavatsusi ja hirmus näljased. (lk 22)
