Aino Bach

Aino Bach (alates 1937. aastast Aino Liimand; 14. detsember 1901 Koeru – 6. august 1980 Tallinn) oli eesti graafik.

Artiklid

• Aastate tagasivaates võiks rääkida tulemustest, mida areng on kunsti toonud. Näib, et aeg on kunstis välja sõelunud mõndagi ajutist, ebapüsivat, nagu näiteks otsingute esimeses tuhinas lokkama löönud "ekspressiivsus", plakatlikkus, mida saavutati lihtsate lamedate pindadega ja jämedate kontuurjoonte vedamisega. Siis rahulduti pildi väliste dekoratiivsete väärtustega selle sisemise elamuse arvel. Vanemal kunstnikul tekkis teatud mure säärase kergekäelise suhtumise, kunstis kerget teed minemise pärast, selle pärast, et vormiotsing ei kasvanud välja sisulisest otsingust, milleta ei saa ehtsat novaatorlust olla. Liiga sageli toodi ka välja puht katsetuslikku laadi töid, millega näitused üle kuhjati ja mis mõjusid igavalt.
• Nüüd leiab sääraseid töid üha harvemini. Otsingud on läinud teist, sisulisemat rada, on hakatud mõistma kunstiteose tõelisi, sisemisi väärtusi. Ka vaataja on arenenud, muutunud uudis- ja teadmishimuliseks. Ta ei lahku pildi juurest, kui see talle esimesel pilgul mõistmatuks jääb, vaid püüab süveneda, aru saada. Oleks hea, kui kunstnik ka ise sagedamini vaatajale räägiks, mida ta on taotlenud, missugustest põhimõtetest lähtunud. Leian, et kriitiku-vahendaja osa on vähemärgatav, arvustused hilinevad sageli, ilmuvad näituste sulgemise eel või järel ja ei analüüsi ega selgita vaatajaile vahetult nähtut. Miks ei võiks ühe näituse puhul ilmuda kaks kirjutist: üks, mis tutvustab-selgitab, ja teine, mis analüüsib lähemalt paari-kolme küpsemat, arengu seisukohalt etapilise tähtsusega tööd.
• Kui rääkida sellest, mis soovida jätab, siis on see stiili ühtsus, mida pole just alati saavutatud. Pildi pinnal võib mõnes töös näha mitut käsitluslaadi kõrvuti, ja see paneb kahtlema, kas mõte on ikka tõesti tugevalt läbi tunnetatud. Sisemine veenvus, kunstniku-kodaniku suhtumine on see, mis õigustab otsinguid, võimaldab uuemate väljendusvahenditega kajastada meie elu keerukat dünaamikat, meie inimeste rikastunud sisemaailma. Tundub, et on aeg luua rohkem kaaluka sisu ja kandva mõttega teoseid, sest võimeid selleks peaks nüüd juba jätkuma. Elulisest materjalist, olgu mineviku või oleviku ainel, ei saa meie elus puudu tulla. Sellele peabki kunsti novaatorlus toetuma.
  • Aino Bach-Liimand, "Sisuliste väärtuste poole", Sirp ja Vasar, 14. aprill 1967, lk 1