Ale
Ale (ka aletegemine, aletamine, aletegu, alepõllundus, murretes ka saat ja sõõrd) on põllumaa saamine metsa maharaiumise, metsamaa põletamise ning selle tuhaga maa väetamise teel.
Luule
muudaLahja põld ja kadakane karjamaa -
see on mu vanemate muremaa:
alet seal põletas asuja
kurbusest küdeva rinnaga.
- Reinhold Kamsen, "Murede maa". Rmt: "Sõnarine. Eesti luule antoloogia" I. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 354
Hoidkem võsa, las ta vohab, las ta olla.
Ükskord jälle põletame alet.
Siis saab jälle põldu,
väljapuhand maad.
Hoia võsa, kui sa hoida saad.
- Juhan Viiding, "Maa, mis võsa all"
Proosa
muuda- Aga nõgiseid külakohti ja laanelt ärsitud põllulagedaid polnud teps mitte. Ei olnud seepärast, et ükski inimjalg polnud veel astunud metsade pehmerohelisele samblale ega ükski inimkäsi tõusnud laane enese vastu, et raadata põllumaad ja põletada alet. Samuti polnud ainsaltki kütivibult vihisenud noolt saakloomale pihta — nii noor oli veel maailm.
- Ja küllap just seepärast oli kogu päratu maailmamets täis loomi ja linde, kelle elukäigule üksnes laas ise omad seadused teinud ning kellele kütihirm veel päris tundmatu oli.
- Aime Maripuu, "Loomislugu" kogust "Jõgi ei peatu kunagi", Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 3
- Aastatuhandeid on metsamaa lisaks kütte- ja ehituspuidule andnud muudki: seal karjatati ja niideti, tehti alet ja kütist, aeti tõrva, põletati sütt, korjati käbisid, hagu, seeni ja marju, otsiti materjali igapäevaeluks vajalike pisiasjade jaoks, köideti vihtu, lasti kasemahla ja tõmmati tohtu, koguti ravimtaimi, peeti mesilasi, kaevati turvast, jahiti ulukeid, kõneldi jumalate, kadunud hingede ja iseendaga.
- Anneli Palo, "Eesti metsad", Tallinn: Varrak, 2016, lk 15, "Metsa mõiste"
