Diana Wynne Jones

inglise luuletaja, kirjanduskriitik, laste- ja ulmekirjanik

Diana Wynne Jones (16. august 1934, London – 26. märts 2011, Bristol, Inglismaa) oli inglise kirjanik, luuletaja, kirjanduskriitik, laste- ja ulmekirjanik.

"Pimeduse Isand Derkholmist"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Diana Wynne Jones, "Pimeduse Isand Derkholmist", tlk Eva Luts, 2018.

  • "Jääge kõik ometi vait!" sisistas ülikooli rektor Querida. Ta pungitas silmi ja vahtis laua ümber istujaid.
"Ma tahtsin vaid öelda..." alustasid kuningas, imperaator ja mõned võlurid.
"Otsekohe," ütles Querida, "või hakkan lobisejaid madudeks muutma!"
See sulges peaaegu kõigi ülikooli erakorralise komitee liikmete suud. Querida oli kõige võimsam võlur maailmas ja tal oli eriline nõrkus madude vastu. Ta sarnanes ka ise maoga, olles väike, läikiva roheka nahaga ja väga, väga vana. Keegi ei kahelnud, et ta mõtles, mida ütles. (lk 3, algus)
  • Querida põski kortsutas kerge, kibestunud naeratus. "Jah," ütles ta. "Ma tean väga hästi, et te valisite mu rektoriks, sest arvasite, et olen ainus, kes on küllalt halastamatu Mr Chesneyle vastu hakkamiseks, ja te olite kõik väga pettunud, et ma kohe talle kõri kallale ei karanud. Kuid ma analüüsisin vahepeal olukorda.
Pole kerge kavandada sõjakäiku mehe vastu, kes elab teises maailmas ja organiseerib oma huvireise sealt." Ta väikesed rohekasvalged käed liikusid paberi-, kasetohu- ja pärgamendivirnale tema ees ja ta hakkas neid väikeste kiirete liigutustega sahinal uutesse hunnikutesse tõstma. "Kuid mulle on selge," ütles ta, "et asjad on läinud halvast talumatuks, jõudnud kriisipunkti ja midagi tuleb ette võtta. Siin on nelikümmend kuus kaebust meessoost võluritelt ja kakskümmend kaks teistelt maagiakasutajatelt, kes kõik kaebavad kroonilise ületöötamise üle. Siin on kolm kirja, millele on alla kirjutanud üle saja naisvõluri, kes väidavad, et neile keelatakse võrdseid õigusi. Nad ei eksi. Mr Chesney ei usu, et naised võivad olla võlurid." (lk 4-5)
  • [Querida:] "Kõik kuningad meie maailmas on kirjutanud mulle vähemalt korra, protesteerides selle üle, mida palverändurid nende kuningriikidega teevad. Võib-olla peaksin tsiteerima vaid ühte neist. Kuningas Luther, ehk võiksite teha kokkuvõtte kirjadest, mida saan teilt korra kuus?"
"Jah, loomulikult," ütles kuningas Luther. Ta nõjatus ettepoole ja haaras oma tugevate, sinakate kätega lauast kinni. "Mu kuningriiki rüüstatakse," sõnas ta. "Mind on viimase kahekümne aasta jooksul valitud kakskümmend korda Kurjaks Kuningaks, selle tagajärjel käivad palverändurid minu juurest läbi korra nädalas, vallutavad mu riiki ja püüavad tappa mind või mu õukondlasi. Mu naine on mind maha jätnud ja lapsed ohutuse pärast kaasa viinud. Linnad ja külad on laastatud. Kui Pimeduse Isanda armee ei valluta mu pealinna, siis teevad seda järgmisel korral Headuse Jõud. Tunnistan, et mulle makstakse selle eest päris hästi, kuid raha, mida teenin, on nii hädasti vaja pealinna ülesehituseks enne järgmiste palverändurite saabumist, et midagi ei jää üle talupoegade aitamiseks. Nad ei kasvata tänapäeval peaaegu mitte midagi." (lk 5)
  • [Querida:] "Need kirjad on valik neist, mida saan talunikelt ja tavakodanikelt. Nad kõik väidavad, et kui ilmad kogu aeg maagiliselt muutuvad, sõjaväed saagi maha tallavad, sõdurid karja varastavad, Pimeduse Isanda teenrid kõike põlema panevad, siis ootab neid lähitulevikus näljahäda." Ta Võttis veel ühe väiksema paberivirna. "Peaaegu ainsad inimesed, kel hästi läheb, on kõrtsmikud, kes kaebavad, et odrapuuduse tõttu on raske küllalt õlut pruulida."
"Mu süda valutab," sõnas kuningas Luther hapult. "Mis meist küll saab, kui palverändurid saabuvad kõrtsi, kus pole õlut?" (lk 6)
  • [Querida:] "Mul on siin ka sarnaseid, kuid tagasihoidlikumaid kirju nägijailt ja tervendajailt. Nägijad kaebavad, et nad peavad ette nägema kujuteldavaid sündmusi ja et see on nende gildi põhimõtete vastu, ja tervendajad, nagu võluridki, kurdavad kroonilise ületöötamise üle. Nad ähvardavad sel aastal meid mitte aidata. Ja siin..." ta kergitas väikest räbaldunud paberivirna, "on kirjad palgasõdurite ülematelt. Enamik neist ütleb, et sõdurite, varustuse ja relvastuse vahetus maksab neile rohkem kui palverändajailt saadav tasu, ja see siin kõige peal — arvan, et selle mehe nimi oli Must Kinnas — märgib ka väga tundeliselt, et ta tahab tallu pensionile minna, kuid ta pole kahekümne aasta jooksul küllalt teeninud, et üht lehhmigi..."
"Mis asja?" küsis kuningas Luther.
"Lehmagi osta. Ta ei oska õigekirja," ütles Barnabas. (lk 7)
  • [Querida:] "Ehk pean teile meelde tuletama, et Mr Chesney otsuseid toetab üks äärmiselt võimas deemon. Kõik märgid näitavad, et ta sõlmis deemoniga kokkuleppe siis, kui alustas oma palverändurite ringreise."
"Jah, kuid see oli nelikümmend aastat tagasi," väitis noor Lõuna imperaator. "Mõned meist polnud siis sündinudki. "See deemon sundis mu vanaisa, mitte mind."
"Ära ole rumal," nähvas Querida. "Deemonid on surematud."
"Kuid Mr Chesney ei ole," väitis noor imperaator.
"Tõenäoliselt mitte, kuid olen kuulnud, et ta ootab oma lastelt äri ülevõtmist," sõnas Barnabas kurvalt.
Querida heitis imperaatorile hoiatava pilgu. "Ära räägi nii kusagil mujal kui selles ruumis. Mr Chesneyle ei meeldi, kui keegi ta palverände kritiseerib, ja deemonit ei tohi üldse nimetada. Kas olen oma seisukoha selgeks teinud?" Noor imperaator neelatas ja istus. (lk 8-9)
  • Viimaks ütles peapreester kahtlevalt: "Proua rektor, minu arust on need oraaklid tekkinud just Mr Chesney soovil, kes nõudis ülikooli võluritelt nende loomist..."
"Ja neid aitas endine peapreester, kes lootis, et saab oraakli abil võimaluse jumalatega vestlemiseks," nõustus Querida. "Kas arvad, et seepärast pole oraaklitest abi, peapreester Umru?"
"Noh," ütles peapreester. "Ee. Kas siis ei võiks oraaklid sellisel juhul olla - noh - kallutatud?"
"Tõenäoliselt," ütles Querida. "Sel põhjusel soovitan küsida nii Valge Oraakli kui Musta Oraakli käest. Nad ütlevad kaht erinevat asja ja me teeme mõlemaid." (lk 9-10)
  • Oodates kolme ülejäänu toibumist, haaras Querida Reginil käest ja tõmbas ta üle liiva valge maja poole. "Miks sa vaatasid nii imelikult, kui ütlesin, et su gild peaks palverännakutest palju kasu saama?" sisistas ta. "Kas see tähendab, et ka sina tahaksid nende lõppemist?"
Kui tähelepanelik! mõtles varas tusaselt. "Mitte päriselt, proua rektor. Aga kui selle üle järele mõelda, siis näete, et neljakümne aasta pärast pole meil eriti palju siin maailmas järel, mida varastada. Me vaidleme, kas võime üksteise tagant varastada — ja kui me seda teeks, poleks eriti midagi järel, mille peale saadut kulutada. Tegelikult saadeti mind küsima, kas me tohiksime varastada palveränduritelt."
"Kas te ei varastagi turistidelt?" küsis Querida. Kui mees pead raputas, levis Querida väikesel sisalikunäol kaval naeratus. "Ma arvan, et see on üks asi, mida Mr Chesney unustas reeglitesse panna. Palun väga, hakake turistidelt varastama." (lk 12-13)
  • Regin vaatas, mida ta oli üles korjanud. See oli riideriba, millele oli mustade tähtedega trükitud: Olge ettevaatlikud, mida küsite: te võite seda saada. Ta ulatas selle vaikides kuningas Lutherile, kes oli lähim.
"See on hoiatus!" ütles kuningas Luther ja andis selle Umrule.
"Ütlen seda sageli oma kogudusele," sõnas Umru.
"Ka võlurid teavad seda," ütles Barnabas. (lk 15)
  • Regin astus Querida kõrvale. "Kes on see võlur Derk?" küsis ta.
Querida ohkas. "Täielik arusaamatus. Minu arust maailma kõige halvem võlur."
"Oh, jäta nüüd, Querida," ütles Barnabas. 2Ta on suurepärane selles, mida ta teeb - ainult pisut omapärane, teate. Kui me olime üliõpilased, mõtlesin alati, et ta on kaks korda nii andekas kui mina."
Querida kehitas õlgu. "Omapärane on lahke sõna selle jaoks. Olin siis vanemõpetaja. Kõigist asjadest, mida ta valesti tegi, on mu kõige halvemad mälestused seotud sellega, et mind aeti keset ööd üles, tegelema suure sinise deemoniga, kelle Derk oli välja kutsunud ja keda tal ei õnnestunud tagasi saata. Kas mäletad seda?"
Barnabas noogutas ja hammustas huulde, et mitte naerma hakata. "Keegi ei teadnud selle deemoni nime, nii et ükski meie tavalistest eksortsismivõtetest ei töötanud. Viimaks nägid kõik ülikooli õppejõud vaeva, et temast lahti saada. Terve öö." (lk 21-22)
  • Siis võttis Shona ilusa poosi (nagu tal oli kombeks sellest saadik, kui ta bardi õpipoisiks sai, ja see teatraalsus vihastas Doni eriti ja Kiti peaaegu sama palju) ja teatas: "Lükkan kolledžimineku edasi niikauaks, kui isa mind vajab. Selles asjas peab perekond kokku hoidma." (lk 24)
  • Lydda oli ainus greif, kellele tõeliselt meeldis küpsetatud toit. Ja talle mitte ainult ei meeldinud see, vaid ta suhtus sellesse kirglikult. Ta leiutas alati uusi roogasid. Blade'i arust oli seda väga raske mõista. Lydda asemel oleks ta tundnud end nagu Tuhkatriinu, kuid oli selge, et see ei tulnud Lyddale pähegi. Lydda pööras oma kollase noka ja ühe suure särava silma Blade'i poole ja küsis: "Kas sa pead tulema ja mulle siin jalgu jääma?" (lk 26)
  • [Mara:] "Esiteks ei mõistetud ülikoolis Derki ega koheldud teda üldse hästi, kui ta seal oli. Mina olin seal koos temaga, nii et ma tean, kui õnnetu ta oli. Su isa oli täis uusi ideid — nagu greifide loomineB ja ta tahtis vaid, et teda aidataks nende ideede teostamisel. Kuid tema aitamise asemel püüdsid nad sundida teda asju nende viisil tegema. Nad ei hoolinud põrmugi sellest, et ta oh suurepärane omal viisil. Nad näägutasid tema kallal, kuidas tänapäeva võlukunst peab olema suunatud palverändude paremaks muutmisele, ja ütlesid talle põlglikult, et puhtast uurimistööst pole mingit kasu. Leidsin ta rohkem kui korra pisarais, Blade."
  • Blade ja Mara olid püüdnud sirutada maja, et teha keskosas ruumi suurele saalile. Shona otsustas, et nad vajavad ka saali viivat marmortreppi, ja istus tavalisele puutrepile, tehes jooniseid käsipuude kaunistuste jaoks ja visandades riideid, mida Derk kandma peaks. Aga enne, kui maja oli pooltki nii pikk nagu vaja, kostis kõikjalt hirmutavat raginat. Kit möirgas hoiatavalt, Don ja Elda tormasid majja ja leidsid, et katuse keskosa vajub sissepoole, pillates kive nagu kuusekäbi soomuseid. Samal ajal kriiskas Lydda, et köök langeb sisse, ja Shona karjus, et uus marmortrepp kõigub. Blade ja Mara pidid maja üles upitama ja asja uuesti läbi mõtlema. (lk 29)
  • Blade oli Kiti peale pahane, sest ta teadis, et greifid plaanitsevad midagi. Ta oli näinud kõiki viit, isegi Lyddat - ja Callette'i, kes põhimõtte pärast peaaegu kunagi ei teinud midagi, mida Kit tahtis - hämaras Kiti ümber salajasse kobarasse kogunemas. See tegi Blade'ile haiget ja tekitas tõrjutuse tunde. Greifid olid lõppude lõpuks ju ta vennad ja õed. Enamasti see tunduski nii. Kuid oli aegu — nagu see, ja peaaegu alati Kiti eestvedamisel —. kui greifid tõrjusid kõik ülejäänud neist eemale. Blade vihkas seda. (lk 30)
  • Nad juhatasid Queridat ja Barnabasi mööda sirget õueteed (sest Derkil polnud ruumi panna teed looklema, nagu ta tahtis) maja poole. Terrassitrepini jõudes kummardasid nad viisakalt. Õnnetu juhuse tõttu oli aia nihutamine tekitanud peenrale just selle trepi kõrval hulga inimsööjaid orhideesid. Orhideed sööstsid Querida poole, kui too möödus, mitu tosinat kollast õit ühekorraga. Querida pöördus ja vaatas neid. Orhideed tõmbusid kiirustades tagasi. (lk 32)
  • Derk oli Mara kõrval riietes, mille Shona ja Mara olid hilisõhtul välja mõelnud. Need olid indigosinisest sametist - Callette'i mõte - ja mantliga, mis keerles, et paljastada öist tähistaevast. See oli tõeline taevas ja tõelised tähed, nagu oleks need väikesed ja kauged. [---]
Barnabas, nagu ka kõik teised saabuvad võlurid, oli mantlist lummatud. "Kas see on tõeline taevas?" küsis ta. "Kuidas nii?"
Derk vastas, nagu teiselegi võluritele, sellega Marat pahandades: "Oh, see on vaid üks Mara kavalatest väikestest universumitest." (lk 33)
  • Blade'i ülesandeks oli vaadata, et kõik võlurid saaksid selliseid jooke, mida soovisid. Nad paistsid väsinuna, mõtles Blade, tehes oma ringe kohvikannu ja serveerimislauaga. Nad olid kõik ametlikes rüüdes, punastes või valgetes või mustades, mis muutsid nende näoilmed tõesti kahvatuiks ja väsinuiks. Ja habemetest polnud abi. Võluritel, keda ta oli kohanud ilma habemeta, olid nüüd habemed ees.
"Oh, need on reeglid," ütles üks noorematest võluritest, nimega Finn. "Mr Chesney ei taha kuuldagi, et palverändurite seltskonda juhatab habemeta võlur. Kohvi, palun. Kust te kohvi saate? Mina saan seda ainult palverändurite käest. Küsisin eelmisel aastal tasu kohvis, sest armastan seda nii väga." (lk 34)
  • Mr Chesneyl olid hallikad sirged juuksed ja kiilas pooleldi juustega varjatud laik selle keskel. Ta nägu oli väike ja valge ja paistis tavalisena, kuni märkasid, et ta suu oli tagurpidi, võrreldes enamiku inimes37 tega. See moodustas tagurpidi kaare ta terava nina all ja väikese kivisamase lõua kohal, meenutades lõksuava. Kui olid seda märganud, siis nägid, et ta silmad olid külmad nagu hallid marmorkuulid. (lk 37-38)
  • [Mr Chesney:] "Ja kuna mina seda asja juhin, pean ütlema, et ma pole üldse rahul selle külaga oru lõpus. Te olete lubanud sellel kaugelt liiga rikas olla. Paistab, et mõnes majas on isegi elektrivalgus. Te peate käskima selle maha võtta."
"Kuid..." Derk neelatas ja mõtles, et sipelgatel võiksid olla tohutult suured nõelad. Ta ei öelnud, et tal pole mingit õigust küla maha lammutada, või lisanud, et kõik külaelanikud on tema sõbrad. Ta nägi, et sellel pole mõtet. "Kas illusioon ei ajaks samamoodi asja ära?"
"Lahenda see, kuidas soovid," ütles Mr Chesney. "Pea vaid meeles, et kui palverändurid sinna jõuavad, loodavad nad näha hurtsikuid, äärmist vaesust ja rämpsuhunnikuid, ja ma ootan, et nad selle saavad. Ma ootan ka, et sa teeksid midagi omaenda majaga. Pimeduse Isanda kindlus peab olema must loss labürindiga selle sees, valgustatud kahvatutest tuledest — leiad kirjelduse teatmikust, mille Mr Addis sulle annab — ning oleks tore, kui näitaksid nälginud vange ja mõningaid süngeid teenreid, et vähendada sinu koletiste kergemeelset mõju." (lk 37-38)
  • [Mr Chesney:] "Sa peaksid ka hankima hurdakarja, kes on mustad ja punaste silmadega, mõned raudkihvadega hobused, nahktiibadega linnud ja nii edasi - jällegi, see teatmik annab sulle detaile. Meie palverändurid maksavad suurima kurjuse eest, võlur, ja nad ei tohi pettuda. Samal põhimõttel pead üles kündma need aiad ja tekitama siia sünge hoovi, täis koopaid, milles põlevad tuled. Ja on vaja, et seda paika valvaks sobiv deemon." (lk 38)
  • "Olen otsustanud, et sel aastal peab igale rännakuseltskonnale ilmutama end vähemalt üks teie jumalaist."
Laua ümber lõi murelikult kahisema.
Mr Chesney pea tõusis ja suu tõmbus kokku nagu lõks kellegi jala ümber. "Kas sellega on mingeid probleeme?"
Querida oli ainus, kes vastata julges. "Kindlasti on, Mr Chesney. Jumalad ei ilmu lihtsalt niisama. Ja ma ei usu, et ükski jumal on end kellelegi ilmutanud vähemalt viimase neljakümne aasta jooksul."
"Ma ei näe siin mingit probleemi," vastas Mr Chesney. Ta pöördus Derki poole. "Sa pead rääkima peapreester Umruga. Ütle talle, et ma nõuan jumala ilmumist." Ta võttis oma väikesest karbist välja peotäie siniseid krabisevaid pabereid ja lehitses neid. "Kui uudset ideed rakendada ei õnnestu, siis selle kohta käib meie lepingu tekstis punkt kakskümmend üheksa. Jah, siin see on. Ma tsiteerin. "Juhul, kui ei juhtu midagi uudset, peab agentuur Chesney Palverändurid sel aastal kinni kõik tasud teenuste eest ringreiside korraldamisel ja trahvib kõiki vastutavaid isikuid summaga, mis ei ületa sadat kuldmünti." See tähendab, et keegi ei saa mingit raha, kui jumalat ei ilmu. Jah, ma arvan, et siin pole mingit probleemi," sõnas Mr Chesney. (lk 40-41)
  • Oli nii vaikne, et Blade võis selgesti kuulda naginat ja kriiksumist kohas, kus venitatud katus allapoole ulatus. Ta vaatas murelikult üles ja nägi ümmarguste kärssade rida ning huvitatud väikesi silmi üle kaardus katuserenni piilumas. Nii et sellest tuli see müra! Blade oleks peaaegu naerma hakanud. Sead olid avastanud, et see lohk katuses on mõnusalt soe ja sealt avaneb suurepärane vaade terrassile. Paistis, nagu oleks terve kari seal üleval. Mõned hääled tulid kindlasti sellest, kui põrsad oma selgi vastu lahtiseid katusekive sügasid. Blade tahtis väga neid sigu vähemalt Marale näidata, kuid kõik paistsid nii vapustatud ja tõsised olevat, et ta ei julgenud. (lk 41-42)
  • [Mr Addis:] "Me alustame kolmest kõrtsist Gna'ashis, Bil'umras ja Slaz'inis..."
"Kus need asuvad?" ütles Derk.
"... nii et tehke vastavaid ettevalmistusi," ütles Mr Addis. "Vabandust?"
"Ma pole kunagi kuulnud sellistest paikadest," vastas Derk.
"Need on kõik meie kaardil ära märgitud," ütles Mr Addis. "Siin." Ta võttis kõige pealmise oma pabereist, kreemika, ja ulatas selle Derkile. [---]
"Oh, ma mõistan,» ütles Derk. «Te mõtlete Greynashi, Billinghami ja Sleane'i."
"Meile meeldib paiku ümber nimetada, Mr Pimeduse Isand, et anda õiget eksootilist muljet," selgitas Mr Addis lahkelt. (lk 42-43)
  • [Mr Addis:] "Nüüd, nagu näete, et juhtida palverändurid läbi kõigi ettenähtud seikluste, peame neid suunama erineval viisil, mis on teie kaardil värvidega tähistatud. Pange tähele, et mõned teist peavad templiepisoodi varem läbi viima, mõned keskosas ja mõned rännaku lõpus, ja et sama käib ka eksootilise idaseikluse kohta. Me lõhume siis seltskonnad kaheks, et läbi viia orjastamise episoodi. Pooled teist lähevad põhja, et piraadid teid vangistaks, ja pooled lõunasse, Costamarasse, et teid gladiaatoriteks võetaks. Sellise jaotuse tõttu oleme valinud sel aastal rüüstamiseks kümme linna. Mr Pimeduse Isand, palun rääkige selles asjas läbi oma Pimeduse Haldjatega, et nad laseksid palveränduritel põgeneda enne, kui linnad on maha põletatud. Ja pärast seda tulevad kõik palverändurite rühmad jälle kokku iga-nädalaseks lahinguks Umru maadel. Võlur-Giidid peavad hoolitsema, et iga seltskond oleks teadmatuses teistest seltskondadest. Meile meeldib, kui meie kliendid usuvad, et nende rännakud on ainukordsed. Te leiate kõik rännuplaanid roosasse ajakavasse kirjapanduna." (lk 43)
  • Segases mõistmatuses kuulis Blade Mr Addist jätkamas: "Palun pange tähele, et selle aasta rännakud on koondatud Pimeduse Isanda nõrkuste ümber. Iga seltskond kogub rännates vihjeid Pimeduse Isanda nõrkuse kohta, viimaks otsides eset, mis sisaldab seda nõrkust - ja seda valvab põhjas olev draakon — ja siis tapab võitluse järel Pimeduse Isanda. Mr Pimeduse Isand, olen kindel, et võin sinu peale loota, et jätad igasse paika, mis on kaardile märgitud, kokku sada kakskümmend kuus vihjet. Ja sa muidugi vajad sama arvu esemeid, mida see draakon valvab."
Derk mõtles raevukalt sipelgatele, kes haigusi levitades inimeste varvaste vahel ronivad. Ta kartis, et hakkab muidu karjuma. "Milliseid esemeid te mõtlete?" küsis ta.
"Igasuguseid, teie valikul," naeratas Mr Addis, "kuigi me eelistaksime midagi pisut romantilisemat nagu karikad või kuulid. Kuid peamiselt peaksid need sisaldama vihjeid mingitele nõrkustele sinu valikul."
"Jalaseen?" küsis Derk, mõeldes sipelgatele.
"Me eelistaksime, kui see oleks maagiline nõrkus, või isegi moraalne," parandas teda Mr Addis sõbralikult naeratades. (lk 44)
  • Ja seal oligi Callette ise, mustad küünised terrassi kriipimas, kui ta uut õlletünni kohale tõi. Ta seadis selle valjult mütsatades maha, valesse kohta, Mr Chesney ja tahvliga naise vahele. Põmaki. Kaas oli lahti. Erepunane vedelik plartsatas igasse suunda, haisedes üsna vastikult.
Igal pool lendasid toolid, kui kõik peale Mr Chesney eest ära tormasid. Naine karjatas: "Oh, Mr Chesney! See on veri!"
Veri voolas mööda Mr Chesney üht näopoolt alla ja tilkus ta ülikonnale. Mees pöördus ja vaatas hukkamõistvalt tünni, ise taskurätti välja võttes.
Derk imestas, kuidas Callette võis nii rumal olla. Callette'i mõttekäigud olid talle alati mõistatuseks, kuid siiski...! "Callette," ütles ta. "See pole õlu."
Callette tohutu pea kaldus ettepoole. Ta vahtis tilkuvat punast vedelikku äärmiselt üllatunult. Iga süütu joon temas ütles: Kuidas see pole õlu?
"See lihtsalt pole," sõnas Derk. "See on üks mu laboratooriumi vaatidest ja ma tean, et see oli loitsuga kinni ja kohale pitseeritud. Ma ei mõista, miks see lahti on. Ma väga vabandan," ütles ta naisele. Too seisis ikka veel püsti, nuuksudes ja hõõrudes pabertaskurätiga punaseid plekke oma kitsal triibulisel seelikul. "Ma võtan plekid maha — teil mõlemal. See on ainult seaveri."
Sead katusel kuulsid teda. Sõna "seaveri" peale tekkis kohe kisa, piiksatused ja röhkimised ja protestikarjed. Roosad kehad tunglesid edasi-tagasi ja seajalad padistasid katusekividel.
"Oh, jääge vait!" karjus Derk neile. "See on külasiga. Teie esivanemad tulid nõmmedelt."
Tal ei õnnestunud sigu rahustada. Nad jätkasid ringi sebimist ja protestikarjeid, kuni Rõngake, üks kõige suuremaid emiseid, libises, tuikus ja hirmuäratava kisa saatel alla potsatama hakkas. Pooled võlurid sööstsid mõistlikult eemale. Mõned kadusid. Toolid, tassid ja kannud kukkusid. Isegi Mr Addis tõstis närviliselt käed pea kohale. Kuid Rõngake, ikka veel metsikult kiunudes, keeras end õhus ringi ja tal õnnestus oma töntsakate väikeste valgete tiibadega end õigesse asendisse seada. Metsikult vehkides ja hüsteeriliselt ruiates sai ta kontrolli tagasi mõne tolli kaugusel lauast ja lendas piki seda, kerkides kõrgemale just Mr Chesney nina all; ja siis heljus üles katusele. Terve kari tõusis rõõmsalt lendu talle vastu, laperdades, röhkides ja kisades nagu häiritud roosa vareseparv. (lk 45-46)
  • Blade ja Derk leidsid, et hoiavad paksu säravat raamatut, kuldse kirjaga "Võluri piibel".
"Hoidke seda käepärast ja vaadake sealt, kui vaja," ütles Mr Addis, "ja palun jätke meelde, et sealsed reeglid on järgimiseks. Meil oli eelmisel aastal mõningaid möödalaskmisi, mis tõid kaasa muutusi. Seekord me nõuame, et kõik Võlur-Giidid kindlustavad, et ravijad asuvad neist vähem kui päevateekonna kaugusel. Ravijad said sellekohaseid juhtnööre. Ja Võlur-Giidid vastutavad nüüd ametlikult selle eest, et kõik palverändurid, kes on nende nimekirjas märgitud ohverdatavateks, surevad vapralt ja auväärselt ning seda näevad pealt teised palverändurid. Eelmisel aastal saabusid mõned neist elusalt koju tagasi Ja ühel teisel juhul hakkas Kadunud Isikute Büroo tunnistajate puudumise tõttu asja uurima. Saame sel aastal paremini hakkama, eks ole? Ja nüüd annan sõnajärje üle rahaasjade ülemale Mr Bennetile." (lk 47-48)
  • Blade tegeles õlle laiali jagamisega ja oli üllatunud, kui paljud võlurid nõjatusid ettepoole ja jälgisid innukalt Mr Bennetit. Sõna lisatasu paistis neid eriliselt huvitavat. Kuid Blade taipas vaid, et Pimeduse Isandale lubatakse lisatasu, kui ta mõtleb välja huvitavaid uusi kurjusi, ja isa ei paistnud tähele panevat. Pika aja pärast ütles Mr Bennet: "Jätke meelde, et firma Chesney Palverändurid ei tasu liigsete kulude eest, ja palun kasutage neid arvuteid, et kulutusi salvestada."
Barnabas viipas käega ja Blade leidis oma peost lameda väikese nuppudega kaetud tahvli. Ta uuris seda kahtlevalt, kui Callette vaikselt ilmus terrassi teisest otsast ja tahvli endale haaras.
"Hästi, kui sa selle tagasi annad," ütles Blade mehaaniliselt. "Ja selgitad, kuidas see töötab," lisas ta, kui Callette selle minema viis. Callette mõistis alati vidinaid. Too noogutas Blade'ile üle ühe pruunivöödilise tiiva, ise minema kõndides. (lk 48-49)