Edna O'Brien

Josephine Edna O'Brien (15. detsember 1930) on iiri kirjanik. Tema esimene romaan "Maatüdrukud" ("Country Girls", 1960) ja selle kaks järjeromaani pandi kohe Iirimaal keelatud kirjanduse nimekirja.

Edna O'Brien 2015. aastal

"Maatüdrukud"Redigeeri

Edna O'Brien, "Maatüdrukud". Tõlkinud Sirje Leol. Tallinn: Eesti Raamat, 2002.


  • [Jack Caithleenile:] "Kas sa tead, et paljud iirlased on kuninglikku päritolu, aga ise ei tea seda. Kuningad ja kuningannad kõnnivad Iirimaa teedel, sõidavad jalgrattaga, rüüpavad teed, künnavad musta mulda ja ei tea oma kõrgest päritolust midagi. Näiteks sinu emal on kuninganna käitumine ja kõnnak." (lk 15-16)
  • "Need väikesed vastikud närilised," ütles Jack, võttis peekonitüki mu talla küljest ja seadis lõksu uuesti üles. Hickey oli rääkinud, et see pood on hiiri täis. Ta ütles, et need tunglevad öösiti ümber suhkrukoti; me olime ka sealt jahu ostnud ning selle seest kaks surnud hiirt leidnud. Pärast seda ostsime jahu samal tänaval natuke eemal asuvast protestantide kauplusest. Ema ütles, et protestandid on puhtamad ja ausamad. (lk 24)
  • Mis see küll on surma juures, mida me kardame, et me ei taha, et keegi, kes on surnud, meie juurde tagasi tuleks. Ma tahtsin rohkem kui midagi muud maailmas, et ema tuleks tagasi, ent ikkagi, kui uks oleks lahti läinud ja ta oleks sisse astunud, oleksin ma Marthat ja härra Brennanit appi karjunud. (lk 51)
  • Koht oli läinud, ema oli läinud: sillutiseplaadid valendasid kanasitast, õuemuru iga toll oli täis ohakaid ja ristirohtu. (lk 58)
  • Mul ei olnud kahju kodukülast lahkuda. See oli surnud, väsinud, vana, kokku varisemas ja lagunemas. Kauplused oleksid hädasti värvi vajanud ja ülakorruste akendel paistis vähem geraaniume kui siis, kui ma veel laps olin. (lk 130)
  • Hundinuiad äratasid minus üksildustunnet; kui tuul neist nagu nuttes läbi puhus, kõlas see kui koovitaja hüüd, ning koovitaja, see tuletas jällegi meelde iiri torupilli, mida Billy Tuohey õhtuti mängis. Teine järvekallas oli ääristatud paplitega, mis eraldasid selle muust maailmast. Sellest maailmast, kuhu mina tahtsin põgeneda. Ja nüüd, kui ma olin selles maailmas, kerkisid need pildid rabast ja kodukandi inimestest üha mu silme ette. (lk 146)
  • Ainuke aeg, kui ma olen õnnelik, et olen naine, on siis, kui tõmban õhtul kardinad ette, võtan oma vanad riided seljast ja hakkan väljaminekuks valmistuma. Erutus kasvab iga minutiga. Ma harjan oma juukseid valguse käes ja näen, et need on päikesepaistes säravate sügislehtede värvi. Ma varjutan silmalauge ning üllatun sellest salapärasest ilmest, mis see mu silmadele annab. Mulle ei meeldi naine olla. See on edev ja pealiskaudne ja pinnapealne. Ütle naisele, et sa teda armastad, ja ta laseb selle sul paberi peale kirjutada, et ta saaks seda oma sõpradele näidata. Ent sel õhtutunnil olen ma tavaliselt õnnelik. Ma tunnen kogu maailma vastu õrnust, ma puudutan tapeeti, nagu oleks see kaetud valgete, servadest roosakate roosiõielehtedega, ma korjan maast üles oma vanad väsinud kingad ja need on siis minu jaoks hõbedased lilled, mille mõni mees on mulle ukse taha jätnud. (lk 171)
  • [Mr. Gentleman:] "On üks prantsusekeelne sõna. See tähendab... atmosfääri. Me läheme mõneks nädalaks õigesse atmosfääri."
"Kuhu?" Ma mõtlesin õudusega nendele Kesk-Iirimaa peekoni- ja munahotellidele, kus on laua peal kuivanud niredega ketšupipudelid ja plekilised ruudulised linad. Ja väljas sajab vihma. (lk 173)
  • Ta [Mr. Gentleman] vaatas mulle pikalt otsa. See pilk oli pooleldi ihalev ja pooleldi müstiline, ja siis lausus ta väga õrnalt mu nime. ("Caithleen.") Kui ta niiviisi mu nime ütles, kuulsin ma, kuidas hundinuiad õhkavad ning koovitaja hüüab ning kõiki neid teisi üksildasi Iirimaa hääli. (lk 174)