Elen Lotman

eesti filmioperaator, stsenarist, režissöör

Elen Lotman (sündinud 25. septembril 1981 Tartus) on eesti filmioperaator, stsenarist ja režissöör.

Elen Lotman 2022. aastal


Intervjuud

muuda


  • Minu kõige olulisem eesmärk oli teha portreefilm, milles ei oleks portreefilmi pühalikkust, erinevaid "rääkivaid päid", mittediegeetilisi vaateid minevikku ja tuntavat konstrueeritust. Tahtsin teha filmi, mis näeks välja nagu sündmusvõte, aga tegelikult oleks sellesse salaja sisse peidetud kõik see sama, mis on olemas klassikalises portreefilmis… nagu teevad minust osavamad lapsevanemad, kui nad suvikõrvitsat või peeti koogi sisse peidavad.
  • Kuna filmile on paaris arvustuses ette heidetud pealiskaudsust, siis võin salaja rõõmustada, et vist õnnestus. Järelikult ei märgatud, et šokolaadikoogi sees peet peidus oli. Kui tundub, et filmi on tehtud kerglaselt, Davidi isikut mitte liiga tõsiselt võttes ja temaga lihtsalt ühel juhuslikul päeval kaasa loksudes, siis võib meenutada klassikuid – Dolly Parton on öelnud: et "It costs a lot of money to look this cheap." Selleks, et teha film, mis näeb välja nagu sündmusvõte, milles asjad justkui iseenesest kaamera ees juhtuvad, on vaja põhjalikult planeerida, ette valmistada, lugu struktureerida, traagelniite peita ning filmida asju sellisel moel, et säiliks vajalik illusioon.
  • End ma režissöörina ei identifitseeri ning mingit režiilist ambitsiooni või erialast enesekindlust mul pole, pigem on lihtsalt sattunud nii, et olen režissöörina või stsenaristina sattunud tegema filme, mille teema on mulle korda läinud.
  • Ka David Vseviov räägib sellest, kuidas miski, mis on tema jaoks olevik – näiteks siis antud juhul nõukogude aeg – on tema praeguste tudengite jaoks täielik enneminevik, umbes samal pulgal renessansiga. Ma arvan, et nõukogude ajast teevad filme inimesed, kelle jaoks see on veel olevik, sest neil on emotsionaalne kontakt omaenda nooruse või lapsepõlvega. Samas ma ei arva, et see nostalgia on väga teadlik tööstus, eriti kuna üldiselt ju iga filmitegija tahaks olla originaalne ja üritab näidata seda aega oma erilise nurga alt.
  • Kui me räägime nõukogude ajast ja külmast sõjast, siis uudiseid jälgides ei tundu need sündmused üldse väga kaugel olevat – kuuldes märksõnu nagu Novitšok, lugedes uudistest erinevatest varisõdadest või võistlusest, kes saab enne koroonavaktsiini valmis – mis meenutab vägagi võidujooksu Kuule – siis vahetevahel tundub nõukogude aeg suisa häirivalt aktuaalne olevat.


  • Ma tundsin, et kui Davidist filmi teha, siis peaks see olema rõõmus film. Aga loomulikult ainult rõõmuga tundi aega ära ei sisusta, tuleb leida mingid huvitavad aspektid. Ma ei tahtnud teha aga mingit paraadportreed. Seda poleks David ise tahtnud, kus erinevad inimesed hästi tõsiselt räägivad, kui tähtis ja väärikas Vseviov on, sellega poleks David kaasa läinudki, ta ise võtab end hästi humoorikalt.
  • [Aju-uuringutest:] Teadusliku meetodi üks võlu on see, et me ei saa kunagi kõike teada. Ei ole sellist hetke, kus me saame öelda, et kõik, siit edasi minna kuhugi pole.
  • [Piiripealsetest nähtustest:] Tuumas või tsentris juhtuvad asjad aeglaselt, aga perifeerias juhtub palju huvitavaid asju ja muutusi.
  • Dokumentaalfilmi tegijana pean olema kärbes seinal, aga õppejõuna ja organisatoorses töös on ette tulnud olukordi, kus peab ka võitlema.
  • Eesti ühiskonnas ei ole praegu piisavalt positiivseid signaale, tasakaalustamaks negatiivseid signaale. Vahel tekib tunne, et me elame justkui väga halvas riigis. Meie elatustaset vaadates põhjust rõõmustada justkui on, aga ei rõõmustata.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel