Eva Kübar

Eva Kübar (sündinud 19. juunil 1981) on eesti ajakirjanik, kriitik ja filmilavastaja.

Eva Kübar 2023. aastal

Artiklid

• Enne eelmise aasta kevadet ei teadnud ma Lilli Suburgist mitte midagi. Kuni sattusin autotäie kultuuriinimestest kanuusõpradega Soomaalt tagasi Tallinna poole sõitma ning Piret Karro uuris, et kas Vändra teeks väga suure ringi sisse. Ega ei tee, pidin autojuhina tõdema, ning vähem kui pool tundi hiljem leidsin end eesti esimese naisõiguslase Lilli Suburgi haualt kuivanud lehti kokku riisumas ja kätega mahakukkunud oksaraage üles noppimas. Kuulates sinna juurde meie naisliikumise ajalugu põhjalikult uurinud Karro detailitiinet, kaasakiskuvat ja mõtlemapanevat juttu Suburgist. Õhustik oli karge ja asine.
• Tegijad ise nimetavad lavastust kangelaseeposeks ning kuigi see žanrimääratlus on ilmselt mõeldud väikese huumoriga, siis korraliku kangelasloo tunnused on "Lillil" küll: peategelasel on selge missioon näidata, et ka naine võib olla vaba ja laulda oma laulu. "See ei ole minu laul," kordub mantrana läbi Lilli eneseavastusretke, ilmudes esmakordselt siis, kui linnast saadud peigmees Friedrich tahab teha Lillist koduperenaist. Vürtsikam oleks lavateos olnud muidugi siis, kui me saanuks Lilli kohta teada midagigi negatiivset, praegusel juhul on omaaegsest liberaalist maalitud suisa neitsimaarjalik pilt: haiged ravis terveks, lapsendas emata jäänud tüdruku, tegi lastele kooli, luges hommikust õhtuni saksa filosoofiat ning peigmehed põlgas ära, kuna otsis taga sinilindu.
• Lavastuses käib ümberlülitumine eesti ja saksa keele vahel üsna loominguliselt, alustades sellest, et millegipärast räägib Pärnumaal elav Lilli lõunaeesti keelt, mis tähistab n-ö maakeelt ehk eesti keelt. Pärast 9. märtsi "Lilli" etendust peetud vestlusringis põhjendasid lavastajad, et see on nii osalt tänu Silva Pijoni Võrumaa juurtele, ehk et kui ta proovis võru keeles rääkima hakkas, mõjus see kohe võimsalt. Energeetilises mõttes on see muidugi arusaadav, seejuures nii realistlikus võtmes lavastuses tekitab ikkagi küsimusi.
  • Eva Kübar, "Must Kast pistab Lilli Suburgi teatrilukku", Sirp, 19.05.2023

• Kummaline, et Berliini publik ei naera nende absurdikohtade peale, mis eestlased kindlasti vähemalt turtsatama paneksid.
• Publikut ei tundu režissööri esteetilised heietused väga paeluvat. Neid huvitab, mis seal Eestis siis õieti toimub ja kes see Peeter Volkonski selline on. Ilmselgelt jääb mulje, et Euroopa silmis on Eesti ikka veel väike veider endine liiduriik kuskil Venemaa servas.
• "Kas eestlaste puhul on tavaline see, et nad ei vasta korralikult küsimustele?" on üks prantsuse produtsent hilisemal filmipeol natuke segaduses. Laveerin eestlaslikult vastusest kõrvale.
  • Eva Kübar, "Kas anarhism on Eestis populaarne?", Sirp, 27.02.2014 (Veiko Õunpuu mängufilmi "Free Range ehk Ballaad maailma heakskiitmisest" esilinastusest 64. Berlinale filmifestivalil)

• Tuleb tunnistada, et "Kelgukoerte" avaosa vaadates seisin selle kodumaise krimimenukiga toimetuse palvel esmakordselt silmitsi. Huvitav oli see, et lähenemine, mille pärast eestlasi harilikult kritiseeritakse – et algul ei saa vedama ja hiljem enam pidama –, töötas konkreetsel juhul vastupidisena. Loo algus oli hoogne ja dünaamiline, lõpp aga pani haigutama ja kellaosuteid vahtima.
• Rahvamenukina täidab seriaal igati oma eesmärki ja on hästi tehtud – kõik on vaataja jaoks nii lihtsaks muudetud, et aru saab isegi see, kes vahepeal köögist õlut toob või naisega juttu ajab.
  • Eva Kübar, "Oma lihtne krimilugu", Postimees, 24. september 2008

Intervjuud

• [Sänna Noorte Filmistuudiost:] Mängufilme tehes on õpilased õppinud paremini iseendast ja oma maailmapildist aru saama. Filmi teemat otsides on nad avastanud, millised teemad neid elus kõnetavad ja neile korda lähevad. Samuti ka tööprotsessi käigus kogenud, mida neile üldse ei meeldi teha või vastupidi, meeldib väga teha. Näiteks Pauliina teab, et ta ei taha saada režissööriks, sest talle ei meeldi inimesi kamandada, Otto aga leiab, et just montaaž on see, kus sünnib filmiime ja naudib üksi arvuti taga nokitsemist väga.
• Tõsi, mälu on oluline teema ning ma arvan, et igaüks võiks salvestada oma vanemate ja vanavanemate lugusid. Kõik vahendid selleks on tänapäeval kättesaadavad, ka telefoniga saab väga edukalt salvestada nii heli kui pilti. Ja isegi kui ise nende lugudega midagi ei tee, võivad need olla suureks abiks teistele.
  • Eva Kübar, intervjuu: Maarja Pärl Lõhmus, "Eva Kübar: eesti õpilased tehku oma mängufilme üle maailma!", Vaba Eesti Sõna, 1. mai 2022

• [BFMist:] See kool mulle meeldib väga sellepärast, et siin saab valida aineid ja asju laiemalt, mitte ainult õppekava raames. Olen Tartu semiootika taustaga, kirjutasin uurimistööd filmiteemal. Ma ei saa öelda, et BFM oleks mulle teoreetiliste meetodite osas väga uudse lähenemise andnud, aga sain siit paljugi tausta, filmiajaloo ja filmitegemise praktilist külge, mis mul eelnevalt puudu oli. Filmiteoreetik ei tohiks jääda ainult teoreetiliseks, olen võtnud ka praktilisi aineid, et protsessidele paremini pihta saada. Olen märganud, et vahel võib filmiarvustus vägagi kentsakalt välja kukkuda, kui sa pole ise üldse protsessiga kursis.
• Ma ei saa siin öelda Sirbi veergudel, et ma kujutan ette, et kahe aasta pärast ma ei tööta Postimehes. Ilmselt ka kahe-kolme aasta pärast ainult filmiuurimine Eestis leiba lauale ei too.
• Pole tähtis, mis elualalt keegi tuleb, aga siia peaksid tulema eelkõige need inimesed, kellele meeldib film, kes armastavad filmi. Ei tohiks karta, et pole enne midagi filmi alal teinud. Just siin on koht, kus saab oma teadmisi ja elukogemusi filmimaailma jaoks edasi arendada.
  • Eva Kübar, intervjuu: Tarmo Teder, "BFMis saab oma teadmisi ja elukogemusi filmimaailma jaoks edasi arendada", Sirp, 22.05.2009