ProosaRedigeeri

  • Noor mees nõjatus vastu majaseina ja vaatas mind. Sagris juustega kahupea, nägu säras kui kalliskivi. Ehkki ei olnud valgust, mida peegeldada, kiiskasid ta kuldsed sandaalid.
Ma teadsin, kes ta oli, muidugi ma teadsin. Tema näost kiirgas ilmeksimatult vägi, mõjukas kui tupest tõmmatud mõõk. Olümposlane, Zeusi poeg ja välja valitud sõnumikandja. Jumalate naerusuine kesaparm, Hermes. (lk 94)
  • Lapsena olin kuulnud lugusid Hermese hulljulgusest: kuidas ta oli kätkist põgenenud ja varastanud Apolloni veisekarja, surmanud hirmsa valvuri Argose, olles enne ükshaaval unele suigutanud kõik koletise tuhat silma, kuidas ta meelitas kivideltki saladused välja ja võlus ära jumalad, kes rivaalitsemise asemel hoopiski tema pilli järgi tantsima hakkasid.
Kõik see oli tõsi. Ta võis su mässida ümber sõrme kui lõnga. Ta võis su pea nõnda segi ajada, et kaotasid igasuguse eneseuhkuse ja lõpuks lämbusid naeru kätte. Ma olin hiilgava mõistuse tunnistajaks olnud haruharva - Prometheusega olin kõnelenud vaid hetke ning Okeanose kojas läks nutikusena kirja enamasti see, kui õnnestus kellegi kallal kurja nalja teha. Hermese mõistus oli tuhat korda teravam ja väledam. See helkis kui silmipimestav päikesesära laineharjadel. Tol ööl lõbustas ta mind lugematute lugudega jumalatest ja nende rumalusest. Tiirane Zeus, kes muutis end härjaks, et võrgutada kena näitsikut. Sõjajumal Ares, kes pidi alla vanduma kahele hiiglasele, kes teda aasta aega kannu sees vangis hoidsid. Hephaistos, kes seadis lõksu oma naisele Aphroditele. Jumalanna jäigi kuldsesse võrku, olles alasti oma armukese Arese embuses, ja kõik jumalad nägid seda pealt. Hermese lugudel ei paistnud lõppu. Jaburatest pahedest, purjuspäi löömingutest, väiklastest tülinorimistest - kõigest jutustas ta ühtviisi lõbusalt irvitades. Ma õhetasin, pea käis ringi, otsekui oleksin joonud mõnd oma tõmmist. (lk 95-96)
  • Ma tundsin, kuidas Hermese vägi küünitab minu saladuste järele. Vanasti oleksin talle vastu tormanud, vastuseid täis peeker üle ääre ajamas, andnud talle kõik, mida ta tahtis. Ent ma olin muutunud. Ma ei olnud talle midagi võlgu. Ta võis saada minust vaid nii suure osa, kui ma tahtsin anda.
Tõusin püsti ja jäin tema ette seisma. Ma kuidagi nagu tundsin omaenda silmi, kollaseid kui kivikesi jõepõhjas. "Ütle mulle," laususin ma, "kuidas sa tead, et sinu isal mu mürkide asjus õigus ei ole? Kuidas sa tead, et ma sind siinsamas ära ei mürgita?"
"Ega ei teagi."
"Ikkagi julged jääda?"
"Pole asja, mida ma ei julgeks," ütles ta.
Ja nõnda said meist armastajad. (lk 99)
  • Hermes tuli aastaid aina tagasi, sahises läbi õhtuhämaruse. Ta tõi kaasa jumalate hõrgutisi - Zeusi aitadest varastatud veini, magusaimat mett Hybla mäelt, kus mesilased kogusid vaid pärnade ja liivatee õietolmu. Me nautisime oma vestlusi, niisamuti seda, kui heitsime ühes sängi.
"Kas sa sünnitad mulle lapse?" küsis ta.
Ma naersin ta välja. "Ei, ei iial."
Ta ei haavunud. Talle meeldisid teravad torked, sest tema soontes ei olnud verd, mida valada. Ta küsis ainult huvi pärast, sest tema loomuses oli otsida vastuseid, sundida teisi oma nõrkusi reetma. Ta tahtis näha, kui arust ära ma tema pärast olen. Ent minus ei olnud enam suhkrususe jälgegi. Ma ei unistanud temast päevad läbi. Ma ei sosistanud tema nime padja sisse. Ta ei olnud minu mees, sõbergi peaaegu mitte. Ta oli mürgimadu ja mina teine samasugune ning nõnda tundsime me teineteisest rõõmu. (lk 99)
  • Oli hommik, päike oli just puude kohale kerkinud ja mina lõikasin aias anemoone laua peale. Sead tuhnisid ninapidi rokas. Üks kultidest oli kangust täis läinud, puskles ja rohitses tähtsalt. Ma vaatasin talle otsa. "Eile nägin ma, kuidas sa ojas mullikesi puhusid, ja üleeile, kuidas tähniline emis hammustas sinu kõrvast tüki välja. Nii et käitu korralikult." Siga puhises pahaselt, nina mullas, potsatas siis kõhuli ja jäi vagusi.
"Kas sa räägid alati sigadega, kui mind parasjagu siin ei ole?"
Hermes seisis rännurüüs, laia äärega müts silmile vajunud.
"Mulle meeldib mõelda, et see on risti vastupidi." ütlesin ma. (lk 105)
  • Hermese mustad silmad särasid. "Ma kardan, et ma olen kõigest sõnumitooja."
"Palun!" ütlesin ma. "Ma ei taha neid siia, tõesti ei taha. Ma ei ütle seda nalja pärast."
"Jaa," ütles ta, "seda muidugi. Aga sa oled väga igav. Pane kujutlusvõime tööle, mingis asjas peaksid nad ometi head olema. Vii nad sängi."
"Jabur mõte," ütlesin ma. "Nad jookseksid karjudes minema."
"Nümfid teevad seda alati," ütles ta. "Aga ma reedan sulle saladuse: nad on kohutavalt kehvad põgenejad." (lk 190)