Ilon Wikland

Ilon Wikland (sünninimi Maire-Ilon Pääbo; sündinud 5. veebruaril 1930 Tartus) on eesti päritolu Rootsi kunstnik ja illustraator, kes on tuntud peamiselt Astrid Lindgreni raamatute illustreerijana.

Ilon Wikland, 2007.

Intervjuud

• Kui Eesti riik on tahtnud, et ma käiksin oma näitustega ringi, siis ma olen seda teinud, see tutvustab Eestit. Ma tahan Eestit aidata.
• Minu töö on mind väga palju aidanud. Kui ma tunnen ennast halvasti, aitab töötamine, sest see juhib halbadele asjadele mõtlemisest kõrvale.
• Detsembrikuus inimesed jooksevad närviliselt edasi-tagasi ja otsivad kingitusi. Mina soovin kõigile rahu... Aga mis praegu juhtub maailmas – Korea ja... Soovin kõigile rahu, rahulikult kodus olla.
  • Ilon Wikland, intervjuu: Raimu Hanson, "Karlssoni-kunstnik Ilon Wikland tahab Eestit aidata", Postimees, 7. detsember 2010

• Mitu aastat tagasi ütlesid sõbrad mulle, et Ilon, sa ei ole ju tehnikasõber, sa ei saa hakkama. Ütlesin vastu, et MINA saan hakkama. Ma ei oska küll kõiki asju teha, aga kasutan internetti ja meili iga päev.

Nii et olen üldiselt kursis maailmaasjadega. Loen ajalehte, kuulan raadiot, vaatan televisiooni. Maailmas on praegu raske. Vaadake kas või, mis toimub Süürias. Inimesed tapavad üksteist lõputult. Varsti ei ole enam kuskil rahu. See on väga raske aeg.

• Rootslased ei tea, mis on raskused ja sõda. Kõik need maad Läänemere ümber on ju sõjas olnud, aga mitte Rootsi. See on rootslastele andnud tunde, et kõikjal on samamoodi. Aga see ei ole nõnda. Väga suur on vahe. Kui esimest korda Eestisse tagasi sain tulla, siis nägin, kui suur see on.

Noorematel on lihtsam, nad reisivad palju, hangivad internetist infot. Vanemate inimestega on teisiti. Kui Euroopa majanduses midagi muutub, siis see tuleb neile mõnes mõttes üllatusena, et sama juhtub ka Rootsis. Rootsi ei ole enam teistmoodi koht.

• Katsun nii teha, et mul oleks aeg-ajalt rahu. Minu töö on joonistamine ja keskendun pigem sellele. Mul on hetki, kui tahan täiesti üksi olla. Kui joonistan, siis ei vasta teinekord telefonilegi. Pean oma vaba aega väga kaitsma.
• Tähtis on mõista, kuidas teised elavad. Reisimine üleüldse. Olen ise väga palju reisinud. Eesti kultuuriministeerium on mind oma näitustega saatnud paljudesse riikidesse. Olen giclée’dega palju näitustel käinud, viimati Peterburis. Seal oli väljas mitu pilti Karlssonist. Venemaal armastatakse teda. Ilmselt on põhjus selles, et Karlsson teeb, mida tahab.
• Olin 14-aastane, kui vanaema mind laevaga Rootsi saatis. Õppisin väga kiirelt rootsi keele ära. Teadsin, et pean seda tegema. Ma ei uskunud, et saan kunagi vabasse Eestisse tagasi tulla. Mõtlesin, et minu elu hakkab olema siin – Rootsis. Käisin kunstikoolis, mul oli palju Rootsi sõpru, abiellusin rootslasega, tulin keskkonda sisse. Lapsedki on poolrootslased-pooleestlased. Mul ei ole kunagi Rootsis kohanemisega raskusi olnud. Kui 1950-ndatel kohtusin Astrid Lindgreniga, siis sain ka tuntuks. Olen alati öelnud, et olen Eestist pärit. Ma pole öelnud, et olen rootslane või Rootsis sündinud. Siiski oli mul kergem kohaneda, sest olin nii noor.
• Minul oli see nii, et elasin tädi juures, kes oli juba varem sinna jõudnud. Pärast seda ei ole mul väliseestlastega kontakte olnud. Kuidagi halb tunne oli mõelda, et jätsin Eesti, Haapsalu, vanaema-vanaisa, sugulased… Panin end kinni, ei tahtnud selle peale üldse mõelda. Sain rootslaseks. Määrasin ära, et ma ei saa hakkama, kui mõtlen kogu aeg, et olen eestlane ja mida olen maha jätnud. See oleks olnud väga raske.
• Enne, kui Eesti sai vabaks, olin rootsi kunstnik. Ma tõesti ei uskunud, et oma eluajal veel vaba Eestit näen. Kui muutused tulid, siis sattusin palju Eestisse tagasi. See sai jälle omaks. Ent vahel oli 50 aastat.
• Mul on tõesti lastele kerge joonistada. Olen kohe 83-aastane, aga ei ole veel üles kasvanud. Mul on väga kerge lastest aru saada. Ilmselt just seepärast, et ma ei ole päris täiskasvanud. Küllap olen selle sündides kaasa saanud. Võib-olla see käis nii, et kuskil vaadati, et sel tüdrukul on vaja palju läbi elada ja talle on jõudu tarvis. Olengi hakkama saanud. "Ma ei upu, ma ei vaju vee alla!" Seda olen pidanud ikka enesele ütlema. Mind on joonistamine palju aidanud. Ja kui mul on hea olemine, siis joonistan ka! Olen peaaegu alati töötanud.
  • Ilon Wikland, intervjuu: Andres Eilart, "Ilon Wikland: Haapsalu peab Iloni Imedemaad palju rohkem tutvustama", EPL, 18.01.2013

• Ma ei saa nii­moo­di võrrel­da. Aga see sõjaeel­ne aeg oli mi­nu jaoks kui­da­gi ilu­sam. Ela­si­me va­na­va­ne­ma­te­ga Haap­sa­lus ki­ri­ku juu­res, mi­nu va­nai­sa oli seal kös­ter. Aga kui al­gas sõda, oli ras­ke, igal pool olid sõdu­rid. Ja Sak­sa ajal küsi­ti koo­li­las­telt iga­su­gu­seid as­ju, näi­teks se­da, kas me tea­me juu­te... Mul ei lä­he see hirm kui­da­gi mee­lest ära ja see mee­nub mul­le ala­ti, kui Ees­tis­se tu­len.
• Root­sis on ini­me­sed vii­ma­se ka­he­sa­ja aas­ta jook­sul ela­nud vä­ga kaits­tult. Mä­le­tan, et kui tu­lin pä­rast sõda esi­mest kor­da Ees­tis­se – see oli aas­tal 1987 –, siis mõtle­sin, et ma ei tu­le siia enam ku­na­gi. Ma tu­lin va­balt maalt ja Ees­ti ei ol­nud va­ba, see oli nii ko­le. Ve­ne sõdu­rid küsi­sid mult, mi­da ma siin teen. Ma küsi­sin vas­tu: mi­da si­na siin teed? Va­ba­dus on elus täh­tis – mi­nu­le ja kõigi­le ini­mes­te­le.
• [Vabadusest:] See tä­hen­dab ise ot­sus­ta­da oma elu üle: mi­da ta­had te­ha ja kui­das ela­da. Kah­juks kõigil ini­mes­tel ei ole se­da võima­lust, maail­mas juh­tub ko­le­daid as­ju. Aga ini­me­sed, kes ei ole va­bad, ei saa ka mi­da­gi luua. Sel­leks, et mi­da­gi te­ha, on täh­tis tun­da end täies­ti va­ba­na ja end vä­ga usal­da­da. Mui­du ei jul­ge­gi ju.
• Mul­le jäi ju­ba lap­sepõlvest mä­les­tus, et eest­la­sed on vä­ga töö­kad. Mi­na­gi olen sel­li­ne, et ko­he ei saa pai­gal is­tu­da! Pean mi­da­gi te­ge­ma. Aga jah, prae­gu­ne aeg on ras­ke. Aga see on igal pool ras­ke, mit­te ai­nult siin. Mind pa­neb näi­teks Root­sis vä­ga imes­ta­ma see, et kui noor­tel ini­mes­tel on vä­he ra­ha, siis nad lä­he­vad ja lae­na­vad. Lae­na­vad, et os­ta ar­vu­ti või uut mööb­lit või puh­ku­se­le sõita. Se­da ei to­hi te­ha! Peab ise ra­ha kok­ku hoid­ma. Ra­ha­ga peab ole­ma et­te­vaat­lik. Ja mõtle­ma, mis siis saab, kui näi­teks il­ma töö­ta jääd.
• Lap­sed vaa­ta­vad ko­le­daid as­ju: nei­le näi­da­tak­se tap­mi­si, seik­lu­si, ko­le­ti­si. See on vä­ga kar­de­tav, et lap­sed nii pal­ju hal­bu as­ju näe­vad. Sest nad võib-ol­la ei saa aru, et kui kel­le­le­gi pä­he lüüak­se, siis ta su­reb ära – sest need, ke­da te­le­vi­sioo­nis lüüak­se, tõuse­vad ju jäl­le püsti!
• Tä­nap­äe­val ei ole las­te va­ba­dus enam nii suur, kui see oli va­rem. Kui laps ei ela maal ega oma ma­jas, vaid lin­na­kor­te­ris, sõidu­ta­vad va­ne­mad te­da tei­se lin­na ot­sa, et laps end lii­gu­ta­da või väl­jas ol­la saaks!

Elu on muu­tu­nud reg­le­men­tee­ri­tu­maks. Emad-isad lä­he­vad pä­rast lap­se sündi va­ra­kult töö­le, laps käib las­teaias. Ei ole enam nii, et är­kad hom­mi­kul üles ja mõtled, mis sa tä­na teed.

• Va­ne­mad tu­le­vad ko­ju töölt, lap­sed koo­list. Kõik on na­tu­ke vä­si­nud ja siis on­gi va­ne­ma­tel liht­ne öel­da, et las lap­sed vaa­ta­vad te­le­viisorit või män­gi­vad ar­vu­ti-män­ge, sa­mal ajal kui va­ne­mad süüa tee­vad. Aga mis söök see on! Tä­nap­äe­val süüak­se vä­ga pal­ju val­mis­toi­te, pit­sad pan­nak­se ah­ju, vä­ga ka­su­lik – lä­hed pak­suks ju­ba lap­se­na!

Kõige ko­le­dam on aga see, et lap­sepõlv just­kui kaob ära. Ju­ba 10–11-aas­ta­selt hak­ka­vad tüdru­kud end mei­ki­ma, kan­tak­se re­tuu­se ja la­ki­tak­se küüsi. Aga kui oled veel noor, on nahk ilus! Ei ole va­ja maa­li­da!

• See, kui­das sa väl­ja näed, on ju nii täh­tis, peaae­gu kõige täht­sam asi! Mis sul sees on, mi­da sa mõtled ja mis on si­nu jaoks elus täh­tis, se­da ei tea kee­gi. Kui ini­me­sed pa­nek­sid sa­ma pal­ju rõhku ene­sea­ren­da­mi­se­le ja õppi­mi­se­le, kui nad pa­ne­vad võim­le­mi­se­le ja jõusaa­li­le, siis oleks pä­ris hea. Elu ei ole ju mit­te see, kui­das sa väl­ja näed, vaid see, mis sul sees on. Ilu­sa näo­ga saad na­tu­ke, aga mit­te kau­ge­le.
• Va­ba­dus on hea. Aga see ei to­hi ol­la nii, et lap­sed tee­vad, mi­da ta­ha­vad, ja kui nei­le mi­da­gi ei meel­di, siis on ko­he sõda. On vä­ga täh­tis, et las­tel oleks va­ne­ma­te vas­tu usal­dus.

Va­ne­mad pea­vad and­ma las­te­le kind­lus­tun­de: va­ne­mad on ala­ti ole­mas, nad ar­mas­ta­vad oma lap­si ja vaa­ta­vad nen­de jä­re­le. Aga sel­leks peab las­te­ga suht­le­ma, ole­ma las­te­ga koos. See aeg, kui sul on lap­sed, on nii lühi­ke! See, kui sul on väi­ke­sed lap­sed, võtab ai­nult um­bes kümme aas­tat si­nu elust. Ja veel üks asi on täh­tis: ei to­hi ke­da­gi lüüa. Sest laps, ke­da sa lööd, saab suu­reks ja lööb sind ta­ga­si. Sest sa õpe­tad tal­le mi­da­gi hal­ba. See ei ole kas­va­tus.

• Vä­ga pal­ju on muu­tu­nud, aga va­nae­mad, va­nai­sad, isad ja emad on ik­ka veel ole­mas. Mul on ne­li tütart, sest ma olin kas­va­nud üksik­lap­se­na. Ja ma ei taht­nud, et mi­nu lap­sed üksi on.
• Ma ei tun­ne Ees­tit nii häs­ti. Aga riik peab ai­ta­ma neid, kes vä­he tee­ni­vad. Kas siin Ees­tis po­le mit­te nii, et pen­sio­nid ei ole eri­ti kõrged? Va­hel Tal­lin­nas ja mu­jal näen en­da­va­nu­seid nai­si ja mul on ko­le pa­ha tun­ne. Tun­nen, just­kui mi­na olek­sin kui­da­gi ära pää­se­nud.
• Jah, see, et ma koh­ta­sin aas­tal 1954 Ast­rid Lindg­re­ni, oli suur õnn. Pä­rast se­da ei ole ma il­ma töö­ta ol­nud ja töö­tan prae­gu­gi.
• Kui olin Ees­tist sõja ajal lah­ku­nud, mõtle­sin, et ma ei tu­le enam ku­na­gi ta­ga­si. Mõtle­sin, et õpin ko­he root­si kee­le ära, saan roots­la­seks, ja se­da ma te­gin. Vä­ga täh­tis on tei­se­le maa­le ko­li­des seal­ne keel ära õppi­da. See, et Ees­tis elab pal­ju ini­me­si, kes ei os­ka ees­ti keelt, on ru­mal.
• Lindg­ren kir­ju­tab nii häs­ti, et mul te­ki­vad ko­he peas pil­did! Ja mis on täh­tis, on see, et kui pil­dil on lap­sed, Karls­son või väi­ke­vend, siis neil on ala­ti kon­takt – nad vaa­ta­vad üks­tei­se poo­le, rää­gi­vad, võta­vad käest kin­ni. Kui sul on koer, siis sa ju hoiad ja ar­mas­tad te­da!
• Mu elus on juh­tu­nud pal­ju hal­bu as­ju. Aga olen õppi­nud, et kui ka juh­tub mi­da­gi hal­ba, tu­leb ha­ri­li­kult ka mi­da­gi head. See on nii. Ja mul ei ole hir­mu. Juh­tub, mis juh­tub – siia­ni olen hak­ka­ma saa­nud.
• Ja ra­hast – ra­ha on täh­tis, aga se­da peab ole­ma nii pal­ju, et saad süüa ja ela­da. Aga kui ra­ha on lii­ga pal­ju – mis sa sel­le­ga teed? Mi­na ei usu, et lä­hed vä­ga pal­ju õnne­li­ku­maks, kui is­tud kus­kil Ka­rii­bi me­rel suu­re lae­va peal.
• Aga mis teeb õnnelikuks?

See, kui ma hom­mi­kul üles är­kan ja mõtlen, mi­da ma ta­han te­ha. Ja siis ma teen se­da. Kas või see teeb õnne­li­kuks, kui on ilus ilm! Ja et kee­gi ei pom­mi­ta sind, süüa on küllalt ja mi­nu pe­re­kond on siin lä­he­dal ja neil on hea ol­la. See on hea tun­ne. Ja mul­le meel­dib töö­ta­da, joo­nis­ta­mi­ne on mul­le vä­ga täh­tis. Ka siis, kui on mi­da­gi hal­ba juh­tu­nud, hak­kan joo­nis­ta­ma ja see ai­tab mind.

• Ilon Wikland, intervjuu: Külli-Riin Tigasson, "Ilon Wikland: tänapäeval on väga raske laps olla", EPL, 04.07.2009

• [Põgenemisest Rootsi:] Isa kirjutas vanaemale, et ta on nüüd oma naisega Rootsis. Mind jäeti Haapsallu. Vanaema vihastas selle peale. Üks laev – Meritäht – läks veel viimasel hetkel, kas 21. või 22. septembril 1944. Vanaema viis mu sinna laevale. Sõitsin koos oma kooliõe ja tema vanematega.
• Juba enne sõda oli Rootsi kolinud minu isapoolne tädi Valentine Larosche, kes oli Pariisis kunsti õppinud. Sellepärast ta julges mind saata. Tädi võttis mind vastu.

Meie reis läks väga aeglaselt, viis päeva. Mul oli hirm. Kui nägime üht suurt laeva, mõtlesin, et need on venelased. Õnneks oli see Rootsi laev. Sõitsime Rootsi saartele nende järel. See oli mu esimene kohtumine Rootsiga.

• Ma ei tulnud Eestisse enne kui 1987. Ma ei tulnud venelaste pärast, kes Eesti vallutasid. Isegi praegu segab see mõte mind Eestisse elama tulemast. Olin Astridiga Eestis Vene aja lõpul. See oli kohutav, kuigi meid võeti väga kõrgelt vastu.
• Mu isapoolne onu purjetas Haapsalu ümbruses palju, ta võttis mind tihti kaasa, seilasime Rohukülla ja mujale. Hiljem olen ma elus väga palju reisinud. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Hiinas, Jaapanis, Euroopas. Reisimine on mulle väga tähtis olnud. Mul on hea meel, et ma seda kõike tegin, sest praegu ma enam ei jõua, kuigi tahaks.
• Ma tegin reisidel enamasti fotosid ja joonistasin hiljem nende järgi. Ma reisisin sõpradega ega tahtnud neid segada, et nad peavad ootama, kuni ma joonistan.
• [Katuse-Karlssoni prototüübi leidmisest:] Jaa, ma leidsin ta Pariisist. Esimene pilt, mis ma raamatu jaoks tegin, ei olnud hea, see ei meeldinud ei Astridile ega mulle endale. Olin joonistanud ühe prillidega vana mehe. Tegelikult igav. Karlsson pole ju igav. Tema teeb kõike, mida Väikevend tahab teha.

Ma olin sel ajal, 1950ndate keskel, pool aastat ühe stipendiumiga Pariisis. Kui ma tahaksin kusagil mujal elada, siis tahaksin olla just seal. Nägin pargis ühte väikest meest. Tal olid sinised püksid ja ruuduline särk, püksid jalas, juuksed püsti, veidi paks.

[---] Kui hakata kedagi joonistama, ega see ei pruugi inimestele meeldida. Ma jälgisin teda natuke ja läksin siis koju ja joonistasin ta üles.

• [Koostööst Astrid Lindgreniga:] Ta ei pidanud mulle kunagi ette kirjutama, mida ma joonistan. Ma ei saa midagi teha, kui keegi mulle ette ütleb, mida pean tegema.

[---] Meil oli väga hea ja lihtne arusaamine üksteisest. Me saime headeks sõpradeks. Ta jutustas mulle palju oma elust. Temaga koostöö oli väga ilus aeg minu elus.

• No näiteks Suur Hiina müür on mu jaoks tähtis olnud. Mulle meeldis väga Lõuna-Ameerikas. Me jõudsime Machu-Picchusse enne kui suured turistide hulgad. Käisin seal ühe sõbrannaga, kes tundis seda piirkonda hästi. Tegime seal siis nii, nagu praegu peab ka Rootsis tegema – pead väga vaene välja nägema, ei tohi näidata, et sul raha on. Meil polnud ehteid ega midagi kaasas. Elasime turvalistes hotellides, inimesed olid väga kenad meie vastu. Praegu on reisimiseks halvemad ajad.
• Autosid ja muud tehnikat on mul raske joonistada. Saan hakkama, aga see ei ole nii huvitav.
• Joonistasin palju oma lapsi ja nende sõpru. Sellepärast olen ma ka kodus töötanud, sest sain seda laste kõrvalt teha. Tõsi, mul oli ka abiline, teenijatüdruk, kes mind majapidamises aitas. Muidu poleks ma saanud nii palju tööd teha. Töötasin toesti väga-väga palju. Alustasin, kui oli 16, ja siiani on asju töölaual. Ma olen mitte ainult vanaema, kellel on, oh ma ei teagi enam, kui palju lapselapsi, vaid ma olen juba ka vanavanaema.
• Olen joonistanud loomi, aga need on kõik tagantjärele tehtud, mitte otse. Kas pärast reisi või äärmisel juhul hotellitoas. Joonistamine võtab aega, ei tahtnud sellega oma reise ja reisikaaslasi segada.
• [NSV Liidus ilmunud raamatutest:] Ei saanud ma ei raamatuid ega raha. Venelased on mulle võlgu, nad on minu töö omastanud.
• Kui ma tulin Rootsi, siis jaanuaris 1945 läksin Stockholmi kunstikooli, mis kestis kaks aastat. Olin neliteist aastat vana, ei tahtnud elada oma isa ja tema naise juures. Nii et ma läksin otsekohe rootslaste keskkonda. Mu ema sõitis 1948. aastal ära Inglismaale, hiljem elas Ibizal. Mul ei olnud raha ega mitte midagi. Mu isa, kes oli siin oma teise naisega, pidi mu eest iga kuu natuke maksma, kuni sain 18. Sain vähemalt ühe toa üürida. Ma teadsin, et minu ema ja minu isa minust ei hooli, kõige tähtsamad inimesed mu elus olid mulle vanaema ja vanaisa. Emaga hakkasime kirja teel jälle suhtlema, kui olin kaheksateist. Aga neid ei olnud Rootsis. Pidin ise hakkama saama. Kui isa ära suri, pärandas ta kõik mu poolvennale. Olin sellega rahul. Ma ei tahtnud enam midagi Max Pääbolt, oma isalt. Ma ei ole Pääbo. Ma olen Ilon Wikland. Nemad ei tahtnud mind, hästi, mina ei taha neid. Ma olen ise ära määranud, mida ma tahan teha. Kui sa lapsena saad aru, et nad ei taha sind, siis sa pead ju ise hakkama saama, eks ole.

[---] Ma olin sellega nii harjunud algusest peale. Ma harjutasin end nii, et kui on midagi halba, panen selle kõrvale. See on olnud, see on läbi. Kõik. Ka praegu teen nii, seepärast olen ma ka nii hästi hakkama saanud. Vabadus, see on kõige tähtsam.

• Ilon Wikland, intervjuu: Tiit Pruuli, "Ilon Wiklandi imeline reisimaailm", GO Travel, 17. oktoober 2017

• Kõik maad muutuvad. See minu Eesti, mis oli enne sõda – seda enam ei ole. Aga kusagil ei ole samamoodi. Igal pool on muutunud – Rootsi on muutunud, kõik. Ameerika on muutunud. Sinna ei ole midagi teha.
• Eesti on kogu aeg võidelnud. Kui suured riigid omavahel kisuvad, venelased ja sakslased, ega sinna saa midagi teha. Nad lihtsalt tulevad siia ja teevad, mida nad tahavad. See on kole. Peab ainult lootma, et need halvad jõud meid mitte üle ei võta.
• Mul on kohe tõesti hirm, et mida Putin tahab. Võtab need Balti riigid ja Soome ka. Mul on tunne, et Euroopa ikka arvab, et Putiniga ja venelastega saab kuidagimoodi rääkida. Aga nendega ei saa rääkida. Mul on kahju, et paljud Euroopas usuvad, et Venemaa tahab head, kui ta võtab Krimmi ära, võtab Ukraina. Ma ei saa aru, kuidas saab neisse uskuda. Venelastel ei ole kunagi vabadust olnud. Nad ei tea, mis tähendab demokraatia ja olla vaba. Ei ole sealt midagi head oodata. Aga ma loodan, et NATO ja ameeriklased hoiavad meid. Kõik rootslased ei ole sellest veel aru saanud.
• Kõik mu raamatuillustratsioonide originaaljoonistused on minu omand, ma ainult müün nende väljaandmise õigusi. Kui hakkasin mõtlema, mida ma kõigi nendega teen, leidsin, et ei ole mingit mõtet neid Rootsile anda. Mu ühe raamatu illustratsioonid on Göteborgi muuseumis. Need on keldris, peaaegu keegi ei saa neid üldse näha – seda ma ei tahtnud.
• Eesti on läinud palju ilusamaks. Suur vahe on sellega, mis oli sõja ajal, ja ka sellega, mis oli 26 aastat tagasi, kui Astridiga siin olime.
• Haapsalu on mulle väga tähtis olnud. Elasin ju siin Haapsalus vanaema ja vanaisa juures. Need olid isa vanemad. [---] Sõja ajal, 1944. aasta sügisel, septembri lõpul, kui sakslased hakkasid taganema ja venelased tulid sisse, otsustas vanaema, et tema saadab mind Rootsi. Seda ta tegigi. Koos ühe mu hea sõbraga, klassiõega ja tema vanematega pani ta mind laevale. See oli suur laev, 200 inimest oli peal. „Meritäht” oli nimi. Laevaga põgenemine võttis neli-viis päeva, ilm oli väga halb. [---] Minu isa oli juba varem oma naisega Rootsi sõitnud. Tema jättis mind maha. Kui mina Rootsi sain, siis otsis Rootsi riik ta üles ja pani maksma minu elatisraha, kuni sain 18aastaseks. Ma ei tea, mis muidu oleksin teinud.
• [Tädist:] Alguses sain tema juures elada, tema pani mind kunstikooli. Nii et kui tulin septembri lõpul 1944 Stockholmi Rootsi, siis jaanuaris 1945 käisin juba kunstikoolis. [---] See oli minu algus Rootsis. Hakkasin ka vähehaaval tööle, sest sellest rahast ei jätkunud, mis isa mulle maksis. Olin 16 aastat vana ja tegin igasugust tööd. Töötasin ühes trükikojas, olin dekoratsiooniateljees. 1953 sain kokku Astrid Lindgreniga. [---] Kõik oli hästi, mul oli alati tööd ja teenisin raha. Ma pidin teenima! Nii et sain hakkama.
• See oli nii kole, et Eestis olid jälle venelased. Mul oli nii halb tunne, et ma ei saanud kohata oma vanaema ja vanaisa. Ma ei julgenud neile kirjutada. Nii ma otsustasin, et panen Eesti enda jaoks kuidagimoodi kõrvale. Seda ei olnud enam minu elus olemas. Lukus. Olin Rootsis, töötasin, abiellusin, sain lapsed. Kõik oli hästi. Mitte et ma ei tahtnud enam Eesti peale mõelda. See tegi mulle nii palju valu ja halba. Mõtlesin, et ma ei tohi seda teha, et kogu aeg ainult sellele mõtlen, oma elu ära rikkuda. Ma ei saa kuidagi aidata, mis on juhtunud. See on läinud. See on läbi.
• Kui olen hiljem intervjuudes pidanud rääkima oma elust, siis pean ütlema, et ajas tagasi minna ei ole kerge. Mul oleks kõige parem tunne, et see on üle, läbi. Ma ei taha elada niimoodi, et kogu aeg mõtlen, mis koledad ja halvad asjad on juhtunud.
• Ilon Wikland, intervjuu: Margus Välja, "Ilon Wikland käis eelmisel nädalavahetusel jälle sünnimaal", Lääne Elu, 12. september 2015