Koorumine

Josef Lauer, "Vaikelu linnupesa, alpikanni, ohaka ja kibuvitsaga"

LuuleRedigeeri

Oblikaõite raudroostepunast
jäätmaad kubinal täis.
Kes koorub tänasest täiskuumunast?
Eks näis.

  • Paul-Eerik Rummo, "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1. - Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 95


suur vaikus voolab meisse meie vaikusesse
munakoore
nokib ilmaletulija seestpoolt katki.

ProosaRedigeeri

  • Me ei lausunud sõnagi, enne kui olime uuesti Kapitooliumile tõusnud. Siin jätkas Stoltz oma õpetlikku juhtimist, mida ta tõepoolest näis nautivat.
"Castor ja Pollux," ütles ta. "Kas sa oled kunagi mõelnud sellele, et nad olid Leda pojad ja ilusa Helena vennad. Nad on seega munast sündinud — aga mingid linnupojukesed nad küll ei olnud. Kunstnik on olnud tõeline naljahammas — ta on neile munakoored pähe jätnud."


  • Ema ja Isa juba nohisesid, kui baabuška pimedas täiesti virgus ning askeldama hakkas. Ta ruttas kähku kontrollima, egas mõni muna pole katki läinud. Baabuška kotis olid munad, terve kotitäis mune. Need on mao munad! Laura on taigas näinud, kuidas madu haub, ei, laseb mune endast välja. Terve kuhila. Need läbipaist­vad nahkjas kestas munad on puntras koos. Kui kest ära kuivanud, kooruvad munadest maolapsed. Need on esiti nagu paksud vihmaussid. Ainult mustad, mitte roosakarva nagu vihmaussid. Ainult rapsakad, mitte nagu aeglased vihmaussid. Nii kui munast väljas, kaovad ojanirekestena ilma peale laiali. Mis sest tuleks, kui maolapsed kooruvad kupees? Tuleb stopp-kraani tõmmata. Laura tõmbabki! Rong peab seisma jääma, see, madudest pungil, ei saa edasi sõita!
Iga muna oli eraldi ajalehepaberisse mähitud. Baabuška mähkis iga muna hoolikalt ükshaaval lahti, siis veen­dus, et muna terve, ning mähkis uuesti tagasi. Mähkis lahti, vaatas, mähkis tagasi. Mähkis lahti, vaatas, mähkis tagasi. Mutike keerutas aeg-ajalt muna, laksutas keelega ning rõõmutses - vai, mihuke kena munake! Siis mähkis jälle kinni, kõikse aeg endamisi midagi inisedes. Munad nägid küll rohkem kanamunade moodi välja. Liiga suu­red, et maomunadeks olla. Aga kui need on suurte kägistajamadude munad? Hea, et Laura teab, kus stopp-kraan asub, hea, et Isa näitas. Kui aga stopp-kraani asjata tõm­mata, siis tuleb igavene jama. Siis võidakse rongist välja tõsta, pannakse trahvi maksma, ei pääsegi Lätimaale! Ei, Laura ei kisu veel stopp-kraani, Laura ei kisu ülepea seda stopp-kraani, las see rong parem kihisegu neist kägistajamadudest! (lk 15-16)
  • Ning siis koges Laura iseenese sündimist, ning see oli päris sandisti, sest Laura oli munas. Munas eneses ning tahtis välja, sest Laura pidi sündima, aga muna polnud sugugi kraksuva ja õhukese koorega, mida Laura suutnuks vaevata purustada. Muna oli tüma, ning Laura pidi kõigest jõust suruma vastu pehmet ja venivat kummi, vastu tugevat ja allumatut kesta, kuni välja pääses. Laura oli selles munas suisa lämbunud, selles tümas munas, pealekauba oli õudne mitte teada, mis muna see õieti on ja kes Laurast saab, kui tast välja koorub. (lk 18-19)



  • Oli säravalt päikesepaisteline päev ja võib-olla julgustasid just soojus ja valgus kaua koorevangistuses olnud lohepoega, sest muna hakkas tõsisemalt pragunema peaaegu kohe, kui oli välja toodud. Ülevalt kostis kõvasti sehkendamist ja valju sosinat, millest Laurence otsustas mitte välja teha, ja mõned korrad ahmiti õhku, kui muna seest paistis esimesi liikumise märke: välja pisteti terav tiivaots, teisest praost trügisid nähtavale küünised.
Lõpp saabus äkitselt: koor murdus peaaegu keskelt ja kaks poolikut lennutati tekile laiali, otsekui oleks munaasukas äärmiselt kannatamatu. Lohepoeg jäi alusele keset kooretükke ja -kilde ennast kõvasti raputama. Ta oli ikka veel limaga kaetud ja helkis päikese käes märjalt ja libedalt, ta keha oli ninast sabani ühegi varjundita süsimust; meeskonna hulgast käis läbi vaimustuseohe, kui elukas oma suured kuue luuga tiivad nagu daami lehviku lahti voltis, tiiva alumisel serval olid ovaalsed hallid ja tumedad kumavalt sinised laigud. (lk 22-23)
  • Kui nad tühja laua taga istusid ja teisi ootasid, rääkis Berkley Laurence'ile keerutamata: "Kindlasti tuleb teil silmitsi seista neetud kadedusega, te ei pidanud ju lohet ootama, ta langes teile nagu taevast sülle. Mina ootasin Maximust kuus aastat ja ta on seda igatahes väärt, aga no kui te ikka keksiksite keiserlikul mu nina ees ringi, sellal kui minu oma on alles munas, siis ajaks ikka vihale küll."
"Ootasite?" üllatus Laurence, "Kas teid määrati siis tema peale veel enne, kui ta koorus?"
"Sellest hetkest, kui muna oli nii palju jahtunud, et kannatas katsuda," ütles Berkley. "Me saame ühes põlvkonnas neli või viis kuninglikku vasklohet, Õhuväe ülemjuhatus ei jäta juhuse hooleks, kellele nad anda. Minu liikumine muutus piiratuks kohe, kui olin öelnud, et jah, tänan, ja siin ma siis istusin, vahtisin seda muna ja kamandasin poisikesi ning lootsin, et tal ei võta see neetud koorumine eriti kaua aega, aga, jumala eest, võttis ikka küll." Berkley mühatas ja tegi veiniklaasile põhja peale. (lk 145)