ProosaRedigeeri

  • Ajaromaanide linnapahede kirjeldused jätavad põlisesse linlasesse mulje, nagu oleks kirjeldatud läbi akna, väljastpoolt sisse vaadates, mitte ise sees olles; ei Mälk oma "Hukkumise" ajastul, ei Mõtslane ega Roht oma tendentslikes ajaromaanes, ei Metsanurk linnaelu käsitlevais teoseis ega Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV jaos mõju nii usutavalt kui samad autorid maaelu kirjeldavais raamatuis. Lausa jaburatena kujutatakse "Tõe ja õiguse" IV köites linnainimesi (lk. 106, 177), mingite pentsikute veidrikkudena (lk. 120, 125—126), õlgu kehitama panevate põrunud peadena (lk. 262—263), kerglaste ja lapsikute nullidena (lk. 319-320) joonistatakse neid ses suurteoses. Liiga hõlpus on linlasi sel viisil karikeerides olla linlase kulul maainimese kasuks positiivne. (lk 195, "Positiivsuse probleemist Eesti iseseisvusaegses romaanis")