Max Frisch

Max Rudolf Frisch (15. mai 1911, Zürich – 4. aprill, 1991 Zürich) oli Šveitsi kirjanik.

Max Frisch, u 1974.

"Biedermann ja tulesüütajad"

Max Frisch, "Biedermann ja tulesüütajad", tlk Aleksander Kurtna, LR 48/1961.

• AUTOR: Teie kõik, armsad kuulajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Tema rõivastumisviis meenutab mulle vaateakende mannekeene, korrektseid pealaest jalatallani. Lisaks punastele põskedele, mis teevad muide raskeks tema vanuse kindlaksmääramise, on härra Biedermannil silmatorkav, viisipärases kahvatuses kumav kiilaspea, millest ta on teadlik; aga härra Biedermann ei tahaks siiski, et tema kiilaspead avalikult mainitaks. See on seoses tema äritegevusega. Nimelt kaupleb härra Biedermann, nagu te peagi kuulete, juukseveega. Arvatavasti hakkab härra Biedermann teile oma süütust kinnitama, niipea kui ma teda siia mikrofoni ette palun. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud kuulajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma. (lk 5)
• BIEDERMANN: Ma ei lase vastutust enda kaela ajada ..

AUTOR: Aga kes seda siis teha tahab? Te eksite, härra Biedermann, ükski ellujäänu ei aja vastutust teie kaela, ja surnud on surnud. Me oleme valmis andma täieliku amnestia mitte üksnes meie katastroofi põhjustajatele, vaid ka meile endile, kuna me vaatleme kõiki ajaloolisi katastroofe, kas olnuid või tulevasi, nagu lihtsat, paratamatut saatust. (lk 6)

• AUTOR: Sellepärast me siin mikrofoni ees seisamegi, kuna tahame meie kuulajat niikaugele viia, et ta hakkaks teid mõistma ja hindama, Gottlieb Biedermann. Kuidas me saame Seldwylat ilma teieta üles ehitada? Isegi tolle viimase õhtu puhul, enne suurt tulekahju — te ju mäletate —, selle hubase hanesöömise puhul, kui te mõlemale tulesüütajale tegite sõbraliku ettepaneku teile "sina" ütelda ja neile lõpuks isegi tikud kinkisite, ka sel puhul peab meie kuulajale jääma lihtsalt mulje, et see Biedermann on üks tubli ja mõistlik mees, üks tore inimene! Niisiis, mul on tunne: kätt südamele pannes — ka mina oleksin nii toiminud! Ainult sel juhul me leiame, et härra Biedermann on süütu: ta teeb ju ainult seda, mida me kõik ise teeme. (lk 7)
• SCHMITZ: Vabandust, härra Biedermann, ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii suur olen. Pererahvas kohkub alati ära, kui ma nõndamoodi esimest korda tuppa astun. Ma lihtsalt olen kasvanud nii suureks. (lk 9)
• SCHMITZ: Ma olen, kas teate, tsirkusega koos palju ilmas ringi kolanud. Ilmal pole südant sees, härra Biedermann! See, et teie üldse meiesugust kuulda võtate, ei hakka kohe kraest kinni ega tõsta ukse taha, näete, see’p see ongi, härra Biedermann, mida meiesugune otsib — sooja südant! (lk 9)
• BIEDERMANN: Umbusust tänapäeval. Avameelselt öeldes, mina ei pane seda sugugi imeks. Ühtegi ajalehte ei saa kätte võtta — täna juba jälle: pool linna leekides. Palun väga! Muudkui kuritahtlik süütamine! Palun väga! Vaadake kas või neid pilte siin...

SCHMITZ: Kas Seldwylas korralik tuletõrje ikka on?

BIEDERMANN: Ma loodan, mu härra.

SCHMITZ: Punased autod ja sihukesed pasunad, nii et luust ja lihast lõikab läbi, puha vaskne värk, see käib asja juurde, kõik särab ja hiilgab; ma saan aru küll, et kallis lõbu, aga nii see peab tänapäeval olema... Keegi ei usu enam jum alat, see’p see on! (lk 10)

• BIEDERMANN: Te pidite mind tundma, nagu te ütlesite?

SCHMITZ: Pidin nagu jah.

BIEDERMANN: Kustkohast?

SCHMITZ: Teie kõige paremast, küljest, härra Biedermann, ainult teie kõige paremast küljest. Eile õhtul õllekeldris, teie alatise laua taga. Teie mind ei märganud, ma tean, te läksite nii ägedaks. Ja õigus ka! Ilmal pole südant, see on sulatõsi. Need tulesüütajad tuleks kõik-üles puua, nii te ütlesite. Te olete inimene, kes ei suuda kannatada ülekohut maailmas, see sai mulle kohe selgeks, härra Biedermann. Teil on veel ideaale. Terve õllekelder kuulas teid pealt, härra Biedermann, ja noogutas muudkui pead, kui te sealt oma nurgast ütlesite: Vabadus! Või: Üles tuleks nad puua! - siis mõtlesin ma vaikselt omaette:, niisugused inimesed nagu teie kuluvad meile marjaks ära. (lk 12)

• SCHMITZ: Ma matsutan söögi juures, ma tean seda.

BIEDERMANN: Aga ma palun teid!

SCHMITZ: Inimene, kes matsutab, — ütelge juba otse välja, härra Biedermann, ma käin teile närvidele! Seda sain ma juba vaestelastekodus ühtelugu kuulda: "Schmitz, ära matsuta!" Ja niimoodi lähevad mul kõik südamlikud sõprussidemed nurja, ma tean seda. (lk 16)

• SCHMITZ: Ja kust see meiesugune kasvatust saab? Söepõletaja onn, vaeste lastekodu, tsirkus, — ega ei kõlba ka saia kohvi sisse kasta, ma tean küll; Willi, see on minu sõber, tema räägib alati, et ma ei pääse iialgi korralikkude inimeste hulka; tüüp, kes matsutab... (lk 16)
• SCHMITZ: Te olete ju haruldaselt tore inimene, aga kusagil on lihtsalt mingi piir — muudkui üks inimlik tegu teise peale... ma ei tee teile etteheiteid, et te mind nüüd selle hirmsa vihma kätte ajate. Teil on head tahet, härra Biedermann, aga mis saate teie sinna parata, kui mul pole kombeid! (lk 16)
• BIEDERMANN (kuristab kurku, siis ägedalt): Ta ei ole tulesüütaja!

PROUA B.: Kust sa seda tead?

BIEDERMANN: Ma küsisin tema enda käest... (lk 19)

• BIEDERMANN (seebitab ja peseb käsi):... rääkimata sellest, mu armas, et mul on teisigi muresid küllalt! Ma ütlesin ju sulle, kell kümme pean ma olema advokaadi juures.

PROUA B.: Mis asja pärast õieti?

BIEDERMANN: Knechtlingi pärast.

PROUA B.: Miks sa talle siis üles ütlesid?

BIEDERMANN: Sellepärast, et ma ei vaja teda enam, väga lihtne.

PROUA B.: Aga sa olid temaga ju väga rahul.

BIEDERMANN: Seda ta nüüd tahabki ära kasutada. (Käte pesemine.) See on tema tänu. Neliteist aastat oli tal võimalus minu heaks töötada...

PROUA B.: Mida ta siis tahab?

BIEDERMANN: Oma leiutise osanik olla!

PROUA B.: Kas sa oled talle seda lubanud?

BIEDERMANN: Aga mitte kirjalikult! Tookord ei teadnud ju keegi arvata, et sellest asjast niisugune tõmbenumber kujuneb. (lk 20)

• BIEDERMANN: Teil, mu härra, on ju lihtne tarka mängida, pagana lihtne! Kui seda nii tagantjärele vaadelda, siis muidugi! Nüüd, kus igaüks teab, kuidas see lõppes — aga tookord, taevane jumal, ma ütlesin just endamisi: peab olema usaldust, inimesest tuleb head uskuda, ja mitte kurja — ja üldse... (lk 24-25)
• AUTOR: Härra Biedermann, te ei tohi unustada ühte asja: mina olen teid loonud (nii, nagu te siin olete), aga ükski autor ei suuda kujutada midagi niisugust, mida temas endas varjul pole; kas või näiteks teie kategooriline vajadus rahu ja vaikse elu järele ja sellele vastavalt teie imestusväärne rutiin iseennast petta, ilmsete tõsiasjade ees silmad kinni pigistada, nii et teil ei tarvitseks järeldusi teha; teie liigutav lootus, et katastroofi, mida te kardate, saab vältida, kui te ennast usalduse varju peidate ja end hea tahtega inimeseks peate, — kust peaks autor teie arvates kõiki neid hädaohtlikult süütuid arguseavaldusi teadma, härra Biedermann, kui mitte iseenda põhjal? Ja uskuge mind, ka meie lugupeetavad kuulajad ei pane teile sugugi pahaks, kui ma teid naeruvääristan, nad panevad seda ainult mulle pahaks. Ärge unustage, härra Biedermann, et teie olete väljamõeldud kuju: härra Biedermann meis enestes. (lk 25)
• BIEDERMANN: Mul oli kõrini sellest tulesüütajate jutust, see on ju naeruväärne. Kuhu me jõuame, kui me, iga inimest tulesüütajaks peame — lihtsalt sellepärast, et me teda ei tunne. Ma ei käi ju selleks seltskonnas, et ennast lolliks teha, taevane jumal! Ma ütlesin neile: mitte ühtegi sõna sellest! Juba teisipäeval; siis ma jutustasin neile, kuidas see vaene hulgus minu juurde tuli — ja kõike seda. Me oleme tõelised sõbrad, teate, me mängime juba üksteist aastat koos keeglit, ja mina ei salli mingit krahhi, teate, igal juhul mitte oma vabal õhtul, ja põhiliselt oleme me alati olnud ühel nõul, ma ütlesin neile: on vaja usaldust, inimestest peab head uskuma...

AUTOR: Mida teie sõbrad selle peale ütlesid?

BIEDERMANN: Nojah, loomulikult nõus aga... Ma ei lase end hirmutada, teate, ja sõpradega, kes ei usu minu inimestetundmist, ei saa ka keeglit mängida! (lk 26)

• AUTOR: Me rääkisime apostlidraamast.

BIEDERMANN: Jah just — seal tulevad samuti kaks kaabakat majja, kellel pole muud mõttes kui mõrv ja röövimine. Aga siis, te mäletate ju, satuvad nad selle uskliku tüdruku peale, see on peaaegu laps, kes neid kahte apostliteks peab. Nad irvitavad muidugi selle üle, need kaabakad, aga ennäe, selle vaga lapse lihtsameelne usk sunnib neid tahtmatult loobuma oma roimarlikest plaanidest, sunnib lihtsalt loobuma.

AUTOR: Ma mäletan küll.

BIEDERMANN: Ja lapse kombel vagaks muutuma ...

AUTOR: Ma mäletan seda kaunis hästi, aga kas tüdruk oli tõepoolest vaga?

BIEDERMANN: Ja kõik see luulekeeles, teate...

AUTOR: Mida te seejärel tegite?

BIEDERMANN: Ma jäin magama.

AUTOR: Nii vapustatuna, nagu te olite! (lk 27)

• BIEDERMANN: Mõtled ju igasuguseid asju kokku, kui uni ei tule. (lk 27)
• AUTOR: See oli teie jaoks raske aeg, härra Biedermann, kõik need sisemised võitlused, mis ikka ja jälle sellega lõppesid, et te ei suutnud midagi ette võtta.

BIEDERMANN: Jah, nii see oli küll.

AUTOR: Seda me nimetamegi saatuseks. (lk 28)

• EISENRING: Te ei usu siis meid, härra Biedermann?

BIEDERMANN: Teie puhul ei tea kunagi, mis on tõsi ja mis nali. Kõigepealt Sepp, ta meeldib mulle ju väga, aga tal on sihuke viis naljatada.

EISENRING: Me oleme seda õppinud.

BIEDERMANN: Mida?

EISENRING: Nali on paremuse järjekorras kolmas salgamisviis. Teine paremuse järjekorras on sentimentaalsus. Aga kõige parem on ikkagi veel puhas ja alasti tõde. Naljakas. Seda ei usu keegi. (lk 30)