Meelelisus

Barbara Berardicurti, "Sensuaalsus" (1993

Proosa

• Lehitsetagu ainult mõnda "Frauen-lyrik"-kogu, siis tunneb selgesti, kui ühetaoline daami hingeelu on igal pool maailmas, olgu ta võrsunud Lääne-Euroopa vanast kultuuripinnast või aga eesti uudsest talupojakultuurist. Paremates lauludes sääl leiame sedasama, mis meid Marie Underi paremates lauludes vangistab, sedasama säravärvilist, impressionistlikult maalitud lillelist tagaseina defineerimata nukrusetundele - meelelikkuse lahutamata kaksikõele! - ning sedasama "julget pattu". Daami "ärkavad meeled, nautimisel peri" (lk 50) tahtvad end "rõõmu roosast laenetest" (lk. 53) kanda lasta; "all kahisevat, kallistavat siidi/ ta ihu tuksub pillamisepüüdi,/ on murdumas kui lillist tulvil vaas" (43). Ta "ülemeretab" oma hõõgava meelelikkusega mehe, kelle ihaldamine talle niisama tarvilik on elamiseks kui õhk ja toit. Ja siiski: kui ära langeb kõik välise sära "irdumata paistev kest" ja me alasti hingelt küsime ta viimast tõtt, tungib tunnistus rinnast: "End armastan!... Ei raatsi, raatsi lahku - enesest." (lk. 60).

See on Nartsissuse tunnistus.

• Helmi Neggo, "Daam ja armastus", arvustus Underi "Sonettidele", rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", 2013, lk 210

• Mees mitte ainult ei silitanud nahka tema käsivarrel, vaid tundus avaldavat tundlikku muusikusurvet talle nii tuttava pilli varjatud keeltele, öeldes: "Sinu käsi on niisama ilus kui su keha. Kui ma ei oleks su keha näinud, tahaksin ma seda ometi, pelgalt sinu käe kuju nägemisest."

Iha lõi vulkaanilise saare, kuhu nad transis heitsid, tajudes enda all olevaid maa-aluseid keeriseid, tantsupõrandat ja lauda ja ihast välja kasvavat magnetilist bluusi, keha väreluste laviini. Tundliku naha, salaudemete väätide, ihu sämpude ja nõgude all voolas vulkaaniline laava, hõõguv iha, mis muutis hõõgudes lauldava bluusi kähedalt metsikuks karjeks, linnu ja looma taltsutamatuks naudingukarjeks ja, ohukarjeks ja hirmukarjeks ja sünnitusvalude ja haava karjeks, mis tuli looduse püünisaugu rämedast suudmest.

Võbelevad hoiatused, mis panid värisema käe, keha, muutsid väljakannatamatuks tantsimise, väljakannatamatuks ootamise, suitsetamise ja väljakannatamatuks vestlemise, olid peagi muundumas taltsutamatuks haardeks, sensuaalseks kannibalismiks, joovastavaks epilepsiaks.

• Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tlk Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47 1993, lk 22

• Kuid ma ei tea tõepoolest, miks ma loetlen meie ameti peensusi. Võib-olla sellepärast, et mina, Jean-Baptiste Espardieu, olen kut­sumuselt, naudinguga notar ning puhtalt oma sensuaalsuse rahul­damiseks. Ma pole olnud iial nii õnnelik kui kümme aastat tagasi, mil ma lihtsa notarikirjutajana alles valmistasin dokumente ette ning puutusin sellesama tegevuse kaudu kokku õiguslike problee­midega. Kui advokaadid peavad nii palju kui võimalik kaebusi pehmendama, siis meie rahuldume pigem nende ärakuulamisega, kuid saame ootamatult kaasa elada tasuta etendustele, mida annavad petturite kaitsjad.

Sinna ma tahtsingi välja jõuda. Kasutan seejuures alati nippe, notariamet ei ärgita kõige lühemaid teid kasutama, ja pealegi on meil sõna otseses mõttes oma keel, peen nauding kõigest sellest, mis sõnade varju jääb. Öeldu pole ei mõttetus ega isegi mitte rumalus, või olen ma siis üks neist arutuist, kes kuulatavad tasa­hilju karakterite gregoriaanlikku laulu raskete rahade äraleierda­tud viisil.

• Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, lk 9