Impressionism

Proosa

See veel puudus. Koridoris seisis Schwanneke koos kahe üheteistkümnenda klassi õpilasega. Poisid surusid pildiraami vastu seina. Akende all seisis kikivarvukil Schwanneke. Ta juhendas kätega vehkides. Lühike kleit teksade peal. Püüa mind kinni, ma olen kevad.

"Jah, nii on hästi." Ta ajas sõrmed harali.

"Oh, proua Lohmark!" Schwanneke manas ette rõõmsa näo. "Ma mõtlesin, et võiksime koridori pisut kaunistada. Ja kui me seda kooliaastat alustame impressionismiga..."

Seinal rippus tõepoolest põikformaadis mudane soperdis.

"Ma arvasin, et... Monet’ vesiroosid sobivad nii hästi teie millimallikate juurde." Ta plaksutas käsi. "Ma arvasin, et teie millimallikatel on pisut seltsi vaja."

Uskumatu. Et ta tõepoolest julges naelutada oma vesiroosikapsad seinale vaid kolme käelaiuse kaugusele uhketest meduusidest.

Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 24

Paljud neist, kes uue suuna võtsid, olid pärit Pariisist. Neid ei ühendanud eeskätt väga sarnased nimed (Manet, Monet, Morisot...), vaid kirg kujutada tegelikkust täiesti subjektiivselt, nii, nagu see neile tundus. Neid hakati nimetama impressionistideks. Tõeline impressionist eksperimenteeris värvidega viisil, mis pani suvalise realisti õhku ahmima ja julgust kaotama.

Liikumine laienes ülejäänud Euroopasse ja USA-sse. Hollandis köitis see Vincent van Goghi, kes ehitas kunstilise silla järgmise suunani. Seda samal ajal, kui ta hulluks läks, endal ühe kõrva maha lõikas ja lõpuks luku taha sattus. Enne seda jõudis ta impressionistlikud motiivid maastikust ja loodusest üle kanda oma hingelistele elamustele, kus valitses selline korralagedus, et kriitikud ei teadnud, mida sellega peale hakata. Et hollandlast kunstiajaloo ajajoonel kuhugi paigutada, tuli leiutada postimpressionismi mõiste. Vincent oma isiklikku arvamust ei avaldanud. Ta oli end selleks ajaks juba ära tapnud.

Jonas Jonasson, "AS Kättemaks on magus", tlk Kadri Papp, 2021, lk 57