Mihkel Mälgand

Intervjuud

Nõukaaja lõpp andis muusikuna palju neid mälestusi, millest täna noored ei oska undki näha. Need tunduvad olevat juhtunud kuskil teises elus.
[Koroonapandeemia ajast:] Alguses mõtlesid kõik, et teeme veebikontserte ja elu läheb edasi. Reaalsus on ikkagi see, et seda energiat, mis on saalis, ei asenda videopilt.
Näen, et nälg ja igatsus muusika järele on endine ja kohati isegi suurem. Võibolla taastumine võtabki veidi aega ja ei ole nii, et prauhti. Inimene on ikka inimene, vajab suhtlust ja sotsiaalset olemist. Muusikutena saame meie ka anda oma panuse, et publik tagasi kontsertidele meelitada.
Kui ma ei taha harjutada ja pillimäng muutub tüütuks, siis teen midagi muud. Restaureerin tooli, teen käsitööd või küpsetan midagi. Tean, et see tuleb tagasi kõik. Aga kui muretseda selle pärast liiga palju, siis see töötab vastupidi ja [loomekriis] süveneb hoopis.
Mind inspireerib see, kui keegi teeb midagi väga hästi, süvenenult ja südamega. Ka see, kui keegi teeb mingi ilusa sepise või küpsetab väga ilusa koogi. Ja mina siis võibolla moondan selle helideks ootamatul kujul. See, kuidas see vormub, ongi üks suur müstika ja müsteerium.
Ja mida üldse meditatsiooniks nimetada? Mingil hetkel vanemaks saades ikka hakkad asjade üle rohkem mõtlema. Mediteerimiseks ei pea rätsepaistes padja peal hõljuma. Võid ka kohvikus võtta tee, vaadata aknast välja ja mõtiskleda süvakuti.
Kui bassimängija on edev, siis peab ta ilmselt ühel hetkel pilli vahetama või siis saab sellest bändist bassimängija bänd.
Kuulutamine on rohkem selleks, et ennast ka veenda, et sul on tegelikult hästi. Aga kui ongi päriselt hästi, siis ei pea ju ennast veenma. Siis oled selle sees, naudid ja oled tänulik.
Igalühel on oma tee. Minul ei tule isegi mõttesse hakata kellegi teise teed halvustama. Võibolla annavad edevamad just värvi juurde. Kõiki on ju vaja – pahasid tüüpe, pätte, selliseid väljakutsuvaid tüüpe ja rahulikke tüüpe.
Inimesed elavad liiga palju teiste elusid.
Muidugi sellised konkreetsemad tunnustused on ka inspireerivad, kui mind on märgatud ja keegi arvab, et mu tegevus on läinud õigesse kohta. Aga üldiselt on kõige parem tunnustus iga korda läinud kontsert. Kui inimestele läheb muusika korda ja nad saavad sellest midagi, mis nende elukvaliteeti paremaks muudab.
Eriti kui kaugemal ringi käia, siis saad aru, et inimesed on igal pool ühesugused. On erinevad keeled ja natuke erinevad kultuurid, aga see muusika toimib igal pool ühtemoodi.
Mulle pole nii suurt ambitsiooni antud, et ma näeks Eestit kui hüppelauda kuhugi mujale, kus on tohutult parem. Mulle isiklikult piisab, kui on pill, saal ja inimesed, kellele mängida. Kui see on juhtumisi Eestis, siis see sobib väga hästi.
- Mihkel Mälgand, intervjuu: Mart Rauba, "Bassivirtuoos Mihkel Mälgand: "Mediteerimiseks ei pea rätsepaistes padja peal hõljuma", Virumaa Teataja, 28. jaanuar 2023