Must auk

(Ümber suunatud leheküljelt Mustad augud)

Must auk on aegruumi piirkond, kuhu läinud asjad enam kunagi tagasi ei tule.

"2019. aastal tekitas rohket meediakaja esimene värviline foto mustast august aktiivse galaktika M87 südames. 6,5 miljardit Päikese massi moodustab seal musta augu, mille Schwarzschildi raadius on 120 korda suurem kui Päikese ja Maa vaheline kaugus. Kui paigutada selline monstrum mõttes meie Päikese asemele, ulatuks ta peaaegu sinnakanti, kuhu praeguseks on jõudnud automaatjaam Voyager 2, heliosfääri ja tähtedevahelise ruumi piirini." Laurits Leedjärv, "Mustad augud ja unusta(ma)tud geeniused" Sirp, 04.12.2020
Renzo Bergamo, "Must auk" (1970)

Proosa

muuda


  • Tõsi on see, et isegi tavaliste raamatute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval päeval, ja millel on rohkem treppe kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste ustega, mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. Raamatukogudes valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti must auk, mis oskab lugeda.


  • Kuivkäimla - see on libeda täistuisanud tee otsas asuv külm ja haisev kast, õudne must auk, mis aegruumi kõveruse tõttu imeb endasse igasugust saasta. /---/


  • Einsteini üldrelatiivsusteooria kohaselt avaldub gravitatsioon aegruumi kõveruses. Iga keha kõverdab ruumi enda ümber, aga see efekt on nii väike, et tavaelus me seda ei märka. Ka terve maakera massist ei piisa selle nähtuse avaldumiseks. Teoorias ennustatakse aga, et suure massi koondumisel väikesesse ruumalasse võib ruum nii "sõlme minna", et sealt enam miski välja ei pääse, ka mitte valgus. Einstein ise küll nii ei mõelnud ega uskunud sellist võimalust.
  • Einstein ei tahtnud uskuda, et leidub selline teoreetiliselt lõpmatu tihedusega punkt ja teatud sfäär selle ümber, kus aeg nagu peatub ja mille taha langenud ainet me enam iial ei näe. Ta pidas seda pigem matemaatiliseks veidruseks kui tegelikkuse kirjelduseks.
  • Tänavune nobelist Roger Penrose (snd 1931) jõudis aga teravmeelselt topoloogiat rakendades järeldusele, et pole vaja eeldada mingit sümmeetriat ega muid eritingimusi. Kui piisavalt suur mass gravitatsiooni mõjul kokku tõmbub, siis on kindel ja paratamatu, et tekib lõkspind, mille tagant aine enam välja ei pääse ja langeb tagasipöördumatult singulaarsuse poole. Seda 1965. aastal avaldatud tulemust on Nobeli auhinnakomitee nimetanud suurimaks üldrelatiivsusteooria edasiarenduseks pärast Einsteini.
  • Mõned skeptikud räägivad tänapäevani, et mustad augud on füüsikateoreetikute mänguasjad, millega võib kõiksugu trikke ette võtta – niikuinii ei saa midagi eksperimentaalselt kontrollida. Astronoomias asendab eksperimenti vaatlus. Peaaegu kõik astrofüüsikud on kindlad, et suure massiga tähtedest saavad elu lõpus mustad augud ja et kümneid selliseid on juba vaadeldud – viisil, mida Michell üle kahesaja aasta tagasi ette nägi.
  • Musta auku langemist kasutatakse inimeste maailmas sageli meeleheite või muu psüühilise seisundi võrdpildina. Must auk on inspireerinud kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid.
  • Teaduskirjaniku Marcia Bartusiaki andmeil kasutas sõnapaari black hole esimesena 1960. aastal Ameerika astronoom Robert Dicke (1916–1997), pidades silmas analoogiat vanglaga Black Hole of Calcutta, kuhu siseneti, kuid elusana välja ei tuldud. Nagu sageli, leidub ka konkureeriv versioon: musta augu väljamõtleja on füüsikateoreetik John Wheeler (1911–2008) ja sünniaastaks 1968. Vikipeedia andmetel pakkus selle Wheeleri loengutes omakorda välja üks üliõpilane. Lõpuks polegi ju tähtis, kes ja millal mingit sõna esimesena kasutas. Must auk on meie teadusse ja teadvusse juurdunud, sealt seda enam välja ei saa – nii nagu mustast august midagi välja ei pääse.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel