Püha Veronica oli kristliku traditsiooni kohaselt naine, kes andis oma rätiku risti kandvale Jeesusele, et ta saaks oma nägu pühkida. Rätikule jäi näo jäljend. Bollandistide Acta Sanctorumi järgi on Veronica mälestuspäev 12. juulil.

Catharina van Hemessen, "Kristus kohtub Veronicaga" (16. saj keskpaik)


Proosa

muuda
  • Püha Veronica pühkis Kolgata teel Kristuse nägu, ja Tema näo jäljend jäi Veronica käterätile. Või Tema näo pilt. Õde Benedict ütles, et see oli kõigi aegade esimene foto.
See Veronica hakkas mulle täitsa meeldima: kuidas ta rahvasummast välja kummardus, ühtaegu anuv ja õrn. Mõtlen nüüdki temale iga kord, kui Hiina restoranides ja vanamoelistel lennuliinidel pakutakse niiskeid käterätte. Me oleme kaotanud avaliku õrnuse kunsti, rituaalse pühkimise ja pesemise, me oleme unustanud, kui alandlikult ihu tervitab ametlikku puudutust. Tean, et minu saatus peab olema mõnes mõttes ühendatud Veronica omaga. Vahest saab minust fotograaf. Vahest tuleb hetk, kui ma astun inimsummast välja ning siis pöördun sinna tagasi - ei midagi enamat. Mõtlesin, et suureks kasvades võib minust saada pühkija - vere, pisarate, selle kõige pühkija. (lk 123)
  • Ajasin Veronica segamini evangeeliumi verdjooksva naisega, sellega, kelle kohta Kristus ütles: "Keegi on mind puudutanud", ja ka selle naisega, kelle kohta Ta ütles: "Noli me tangere", mis juhtus pärast ülestõusmist. "Ära puuduta mind."
Miks?
Miks naine ei tohtinud Teda puudutada? Toomas puudutas Teda, Toomas tohtis panna käe Tema haavade külge. Need asjad läksid mulle kaheksa-aastasena vägagi korda. (lk 123)
  • Anne Enright, "Kokkutulemine". Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2008