Punamütsike

"Punamütsike" on klassikaline Euroopa muinasjutt sellest, kuidas kriminaalselt ettevaatamatu ema riietab oma lapse punasesse ja saadab metsa kullerteenust osutama.

Isabel Naftel, "Punamütsike" (1862)

Gustave Doré, "Punamütsike" (u 1862)

Proosa

• Ja kui kaval ta võis olla! Kui ta kolme-nelja minu kasvavas kannatamatuses veedetud õhtu järel minu kõrvale istuma tuli, olin valmis kõike uskuma: tema lampi, mäevaime, olin valmis kõikideks õndsateks arusaamatusteks, kõikideks tumedateks lugudeks ja ähmasteks saladusteks. Ometi olen haritud, arukas ja seda ja teist. Aga naiivne nagu lasteaialaps. Minu kujutluses sööb ablas hunt endiselt väikest Punamütsikest puhtalt maiusehimust. Et freudiaanlased või freudistid — ma ei tea kunagi, missugusesse honoris causa mantlisse neid inimesi tuleb riietada! — julgesid sellele loo­male külge pookida terve perverssete suguseltsi vägistajainstinkti noorte tüdrukute suhtes, pani mind omal ajal lausa raevust märat­sema. Mulle meeldib Perrault, nii nagu ta on, ilma psühhoanalüütikute leierdusteta. Esiisade lihtsast moraalist piisab mulle küll ja küll. Valmide puhul jään alati moraaliukse lävel seisma: asjad on, nii nagu nad on, tehku neist oma järeldusi see, kes tahab, mina...
  • Christiane Baroche, "Süvavesi", tlk Häidi Kolle, 1984, lk 22

• Kauni kombe kohaselt tegi ema meid trepikotta saates nalja:

"Punamütsike läheb vanaemale kooki viima!"

Helen ei raatsi ikka veel loobuda oma lapsepõlve punasest baretist ja ema ei raatsi meid kunagi ilma rabarbrikoogita teele saata. Ta oletab täiesti põhjendatult, et üks osa sellest, murenenud ja laialipudenenud tükkidena, jõuab ka vanaema lauale.

Teadsin ka seda, et kauni kombe kohaselt tervitab vanaema, keda hunt vastupidi muinasjutule pole vahepeal ära söönüd — ja õnn kah! —, meid jaamas sõnadega:

"Kas Punamütsike tuli vanaemale kooki tooma?"

Seepeale naeravad nad üksmeelselt ja Helen ütleb:

"Midagi sellest koogist on kindlasti ka alles!"

• Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 1983, lk 8

• "Ainult üks asi veel, isa. Kas te teate Punamütsikese muinasjuttu tagurpidi?"

"Ma ei mõista, Carretera."

"Ma loen seda alati enne oksjonit: see paneb keele liikuma ja õlitab lõualuud. Ehk olete nõus seda koos minuga lugema."

"Kuidasmoodi?"

"Lihtsalt niimoodi, diskõn kesimütnapu damöö samet, la-lal-tral, la-lal-tral, kui kiäk taskoh tihun." /---/

Isa Leonardo kadus sutaani käisesse mähitud käega vuntsi ja habet kakkudes portikuse kaare alla. Sõnakuulelik olen ma alati olnud. Kui kell lõi 10.15, lugesin endiselt omaette tagurpidi Punamütsikese muinasjuttu, käies ringiratast mööda pooltühja kirikuesist platsi: "Huku sa hedlä kesimütnapu? Ma henlä lemaenava lakül."

• Valeria Luiselli, "Minu hambad", tlk Mari Laan, 2022, lk 42-43