Sara Ahmed

Sara Ahmed (sündinud 30. augustil 1969) on Briti-Austraalia filosoof ja feminismiteoreetik.

"Elades feministi elu" muuda

Tsitaadid väljaandest: Sara Ahmed, "Living a feminist life", Duke University Press, 2017. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Aga mõelge sellest: need meie seast, kes jõuavad akadeemilisse ellu, ilma et see oleks meie poolt või meie jaoks vormitud, toovad kaasa teadmisi nagu ka maailmu, mida siin muidu ei oleks. Mõelge sellest: kuidas me õpime tundma maailmu, kui need meile ei kohandu. Mõelge sedalaadi kogemustest, mille te saate, kui keegi teid siia ei oodanud. Need kogemused on allikas, loomaks teadmisi.
Siis ma otsustasingi: ma tahan teha sedalaadi teooriatööd, mis püsib maailmaga kontaktis. Ehkki ma olen kirjutanud tekste, mis koonduvad mõtteloo ümber, olen püüdnud kirjutada neid omaenda kogemuste põhjal: igapäev kui hingestus. Siinset raamatut kirjutades tahtsin jääda igapäevale veelgi lähemale kui varem. See raamat on isiklik. Isiklik on teoreetiline. Teooriat ennast peetakse sageli abstraktseks: asjad on seda teoreetilisemad, mida abstraktsemad nad on, mida rohkem need on igapäevaelust abstraheeritud. Abstaheerida tähendab lohistada eemale, lahutada, sikutada kaugemale või eemale käänata. Sel juhul peame lohistama teooria tagasi, tooma teooria uuesti ellu.
Saada feministiks tähendab jääda õppijaks.
Intellektuaalne rännak on nagu iga rännak. Iga samm teeb võimalikuks järgmise.
Ma mõtlen feminismist kui luulest: sõnades me kuuleme ajalugusid; me paneme ajalood taas kokku, pannes nad sõnadesse.
Ideed ei peaks olema midagi, mis luuakse eemaloleku kaudu, viis abstraheerida miski millestki, vaid sündima meie osalusest maailmas, mis jätab meid tihtipeale ausalt öeldes segadusse. Ideed võivad olla viis, kuidas me töötame oma aimdustega ja nende alusel, tajude põhjal, et miski on viltu, mitte päris õige, mis on osa tavalisest elust ja alguspunkt suurele hulgale kriitilisest tööst.
Püüdes kirjeldada midagi, mis on raske, mis hakkab vastu olevikus täielikule mõistmisele, loome midagi, mida ma nimetan "higisteks mõisteteks".
Päästenöör: see võib olla habras köis, kulunud ja karmist ilmast räbaldunud, kuid see on piisav, napilt piisav, et kanda su kaalu, sind välja sikutada, aidata sul purustav kogemus üle elada.
Higine mõiste on veel üks viis saada purustavast kogemusest välja sikutatud.
[---] liigagi sageli mõistetakse mõistetööd kui midagi erinevat olukorra kirjeldamisest; ja siinkohal pean ma olukorra all silmas midagi, mis tuleb nõudma vastust. Olukord võib viidata antud hetke asjaolude kombinatsioonile, kuid ka kriitilisele, probleemsele või rabavale asjaolude kogumile. Lauren Berlant kirjeldab olukorda nii: "Asjade seis, milles miski, mis on arvatavasti oluline, rullub lahti keset tavapärast elutegevust." (2008: 5) Kui olukord on see, kuidas asjad meid heidavad, siis see, kuidas me asju mõtestame, rullub samuti lahti "tavapärasest elutegevusest". Mõisteid kiputakse mõistma kui midagi, millega õpetlased mingil moel lagedale tulevad, sageli mõtluse ja eraldumise teel, üsna samaviisi kui õun, mis sulle pähe kukub, sünnitab välisest positsioonist lähtuva ilmutuse.
Mõisted mõjutavad seda, kuidas me töötame, mis iganes see ka on, mida me teeme. Mõnikord tuleb meil välja nuputada, mis need mõisted on (mida me mõtleme, kui me teeme, või mille tegemine on mõtlemine), sest taustaoletustena võivad mõisted olla hämarad. Kuid sedalaadi väljanuputamine ei ole üldse mitte mõiste väljastpoolt (või ülalt) kohaletoomine: mõisted on maailmades, milles oleme meie.
- Eessõna