Tuhvel

See artikkel räägib sisejalanõudest; tuhli kohta loe artiklist Kartul.

Proosa

Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine kleit, tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must põll laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud põlvi puudutab. Hea vähemalt, et võib kooli minna lühikestes valgetes sokkides või nahavärvi põlvsukis, lõbusasti tolknevate tuttidega põlveõnnalde kohal kummalgi küljel. Jumalale tänu, pole mingeid eeskirju, mis puutub sukkadesse. Aga koolis peab kandma tuhvleid, kuna Prantsuse Lütseumi uhked parkettpõrandad ei tohi saada kriimustusi. Koju unustatud pehmed rihmadega mustad tuhvlid tähendaksid märkust "lohakuse" pärast. (lk 7-8)
- Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993

Miks kurvalt - sest elu avanes talle alati halvast küljest, vaatamata sellele, et ta võis kõike.

Õigemini, tal ei olnud mingit elu.

Keegi teda ei armastanud, isegi mitte isa ja ema, kelle ta oli ükskord pärast väikest skandaali muutnud oma toatuhvliteks.

Polnud ime, et tal tuhvlid kogu aeg kaduma läksid. (lk 117)

Ljudmila Petruševskaja, "Marilena saladus", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk Toomas Kall, 2012, lk 115-129

Öö tuli hääletu.
Olin külmast väsinud,
ükskõikne ja morn.
Kohutas linade valge vaikus.

Ukse all nurgas seisid su soojad tuhvlid.