Viies Moosese raamat
Vana Testamendi viies raamat
Teose kohta
muuda- Ema õpetas mind lugema Viienda Moosese raamatu järgi, sest see räägib loomadest (enamasti patustest). Iga kord, kui me lugesime "Neid aga ärge sööge neist, kes mäletsevad mälu, ja neist, kellel on täielikult lõhestatud sõrad"*, joonistas ta üles kõik loomad, kellest seal juttu oli. Hobused, jänkud ja pardikesed olid minu jaoks hämarad muinasjutulised olevused, aga ma teadsin kõike pelikanidest,kaljumäkradest, laiskloomadest ja nahkhiirtest. See kalduvus eksootikasse oli mulle palju probleeme tekitanud, just nagu William Blake'ilegi. Ema joonistas tiibadega putukaid ja taevaseid linde, aga minu lemmikud olid merepõhja elanikud, molluskid. Olin Blackpooli rannast päris korraliku kogu kokku korjanud.
- Emal oli lainete jaoks sinine pliiats ja pruun pliiats krabide jaoks. Vähke joonistas ta punase pastakaga, aga krevette ei joonistanud ta kunagi, sest talle meeldis neid muffini sees süüa. Ma usun, et see oli talle juba ammu muret teinud. Viimaks, pärast pikki palvetunde ja Shrewsbury vägeva kirikuisaga konsulteerimist jõudis ta ühele meelele apostel Paulusega, et "kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga". Pärast seda käisime me igal laupäeval Molly juurest mereande ostmas.
- Viiendal Moosese raamatul olid ka omad varjuküljed - see on täis jäledaid ja mainimist mitteväärivaid asju. Millal iganes me lugesime sohilastest või laiaks muljutud munanditega tegelastest, keeras ema lehte ja ütles: "Jätkem see Issanda hooleks," aga kui ta ära läks, piilusin ma ikkagi. Mul oli hea meel, et mul munandeid ei olnud. Need kõlasid nagu "kuvandid", ainult et käisid inimese küljes, ja piiblis lõigati need meestel pidevalt küljest ära ja siis nad ei saanud kirikusse minna. Kohutav. (lk 62-63; *5. Moosese raamat 14:7)
- Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad", tlk Kätlin Kaldmaa, Tänapäev, 2008, lk 62-63