Vallaslaps

Proosa

• [Lible:] Vaata, kui Visakule üteldakse: poiss, otsi oma isa üles, siis peab ta seda isa köstri lähedalt otsima. Saad aru? Eks mina ütelnud jälle ühekorra köstrist, et see asi selle Visakuga on nii ja naa, ja eks jutt läinud jälle välja, et mina olla köstri peale tühja juttu ajanud... ja seal ta’nd oligi. No nüüd köster ei salli mind enam silma otsas. Ei kannata siin ilmas ükski sunnik välja, kui talle pisut õigust üteldakse. Aga valeta, valeta, vaata, siis oled sa mees!
  • Oskar Luts, "Kevade", XII peatükk. Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 46-47

• Nende suguvõsas tuli vallaslapsi nagu konveierilt; tema ise, ema, vanaema. Just nagu oleks üks käsi — jumaluke, kui vanaaegselt ta mõtleb! — nad ära märkinud. Just nagu oleks löönud kuhu juhtub nende külge vallaslapse templi, nagu tembeldatakse haiglas või asutustes pesu. Ent Maie ei olnud pesutükk. Või oli? Miks siis muidu pärast kahtkümmend kaht aastat kestnud abielu oli Iigo talle äkki võõras kapp, kus polnud tembeldatud pesu jaoks kohta. (lk 12-13)
  • Heljo Mänd, "Metsseanahk", 1993

• "Sa oled see värdjas, eh?"

Ma olin seda sõna juba piisavalt palju kuulnud, teadmaks, et see tähendas mind, ilma et ma selle kogu tähendust oleksin tajunud. Ma noogutasin aeglaselt. Mehe nägu elavnes huvist.

"Hei," ütles ta valjult, rääkides mitte enam minuga, vaid tuleva ja mineva rahvaga. "Siin on see värdjas. Selle kange Chivalry kõrvalehüpe. Näeb üsna tema moodi välja, eks ole? Kes su ema on, poiss?" (lk 33)

• "Too värdjas? Ta on ju ainult laps."

Vana kuningas ohkas. "Täna jah. Täna hommikul ja siin praegu on ta laps. Järgmine kord, kui sa ümber pöördud, on ta nooruk või veel hullem, mees, ja siis on sul juba liiga hilja temaga üldse midagi peale hakata. Kuid võta ta praegu, Regal, vooli teda ning kümne aasta pärast on ta ustavalt sinu käsutuses. Rahulolematu sohilapse asemel, keda võib veenda troonile pretendeerima, on temast saanud truu kilbikandja, kes on perekonna külge liidetud nii vere kui ka vaimuga. Sohilaps, Regal, on ainulaadne asi. Pane tema sõrme pitsatsõrmus ja saada ta välja ning sa oled loonud diplomaadi, kellele ei julge ust näidata ükski võõramaine valitseja. Teda saab vabalt saata sinna, kus seadusliku printsiga ei tohi riskida. Kujutle, mida kõike saab teha inimesega, kes on ja samas ei ole ka kuninglikku verd. Pantvangide vahetused. Abieluliidud. Vaikne tegutsemine. Noadiplomaatia." (lk 62)

• "Tule siia."

Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele põlvele, et mind silmast silma vaadata. Narr põlvitas pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra irooniat, kus kuningas põlvitab oma sohikust lapselapse ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest koogi ja viskas selle kutsikatele, kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase särgi külge. (lk 63)

"Nüüd oled sa minu," lausus ta ja muutis selle minu nõutamise tähtsamaks igasugusest verest, mis meid sidus.

• Vanem poiss naeris minu üle. "Paistab, et see oli see aasta, mil Burrich kõik Chivalry aarded endale sai, eh? Vähemasti seda juttu ma meestelt kuulen. Et Burrich võttis Chivalry surma ja tegi selle enda vigaseks jalaks, ning et ta võttis Chivi sohiku ja tegi sellest enda lemmiklooma. Mind huvitab aga see, miks sa järsku relvakäsitsemist õppima pead hakkama? Jah, ja jutud käivad, et hobuse said sa ka?"

Tema hääletoonis oli midagi enamat kui kadedus. Ma olen hiljem selgeks saanud, et paljud mehed peavad teise õnne alati endale solvanguks. (lk 72)

• "Sinu isa surm peaks olema sulle praegu ja alatiseks piisavaks hoiatuseks. Sa oled sohik, poiss. Me tähendame alati riski ja haavatavust. Me oleme alati asendatavad. Välja arvatud siis, kui me oleme hädavajalikud nende enda turvalisuse tagamiseks. Ma olen neil viimasel paaril aastal sulle päris palju õpetanud. Aga pea seda õppetundi kõige tähtsamaks ja hoia seda alati meeles. Kui sa kunagi teed nii, et nad sind enam ei vaja, siis tapavad nad su ära." (lk 145)
• "Asjalood on järgmised. FitzChivalry avastas täna õhtul, et ta on juba surnud mees. Liiga paljud inimesed teavad, et ta on salamõrtsukas. Kui ta mu tapab, siis tapad sina tema. Kui ta mind ei tapa, siis kuidas saab ta minna koju oma kuninga ette? Isegi kui kuningas talle andestab, teab pool õukonda, et ta on salamõrtsukas. See muudab ta kasutuks. Kasutud sohilapsed on kuninglikule perekonnale vaid kohustuseks." Rurisk lõpetas oma loengu klaasi põhjani kummutamisega. (lk 461)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000

• Romaanižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda, mis kulmineerub õnnelikku abielusadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest valikust oleneb, peale neiu isikliku intiimse õnne, nii tema enda kui kogu perekonna sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust kui mõjukust. Pruudi perekonna naisliikmetele — emale ja veel vallalistele õdedele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade, aga nende puudumisel abielus tütarde kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi põlgus ja vaesuses virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548