Meie maja asus väikelinna servas. Samas lähedal elas oma elu soo. Mättad ja kõverad kased; kuusedsilmapiiril; kiivitajate hale kisa; udu, mida ei suutnud hajutada ka südasuvine päike. Udu lösutas laugaste kohal ning konnad, kiivitajad, rohi paistsid otsekui saja-aastastest peeglitest. Ja kui neist soosilmadest oleks ilmunud Tuhkatriinu, poleks selles midagi imelikku olnud, Tuhkatriinu — suitsust läbiimbunud kaltsudes, korv käes, jalas punased kotad, mis soomudaga koos, pilk otsimas kuningapoega.
Antanas Škėma, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, LR 20–22/1992, lk 68