Airi-Alina Allaste

Airi-Alina Allaste (sündinud 1. augustil 1967 Tallinnas) on eesti sotsioloog.

Artiklid

• Praegu on probleemiks, et korporatsioonide sünnitatud kuritegude eest (näit keskkonnakahjustused) ei ole justnagu keegi otseselt vastutav. Raamatu autori arvates oleks lahenduseks vastutuse viimine inimeste, see tähendab aktsionäride tasemele: kuritegude eest ei vastutaks impersonaalne "see", vaid lihast ja luust inimesed oma vabaduse ja varaga. Kultuuritõkestaja usub, et inimestele on võimalik õpetada, et tarbimine tegevuse enese pärast on nõme, et kõikidel asjadel on ökoloogiline hind, mida ei saa eirata, ning eetikast lähtuvalt ei tohi aktsepteerida seksuaalsusega manipuleerivaid müügistrateegiaid.
• Kuigi autori kriitilised ideed ja lahendused tunduvad suures osas paika pidavat ning intuitiivselt võib väidetuga valdavalt nõus olla, ei mõju kibestumusse kalduv ja paiguti labaselt utreeritud tekst alati veenvalt. Võimalik, et ingliskeelses (Ameerika) kultuuriruumis on mõju saavutamiseks tugevad väljendid aktsepteeritavad. Mõningat ülepaisutatust ja kohatist banaalsust kohtab ka näiteks ülipopulaarse Roger Moore'i kirjutistes. Eesti keeles mõjuvad aga väljendid nagu "vaimsed solgijoad nirisevad kõikjal me ümber", "mis oksendamiseni üle kogu maailma vohavad" kriipivalt ja naeruvääristavad kardetavasti pigem nende autorit kui nähtusi, mida ta kritiseerib.
• Kui rääkida mentaliteedi muutumistest, tulevad esile ka mõned negatiivsed aspektid. Enese vaba anonüümne väljendamine tähendab paljudele stressi väljaelamist ja tundub, nagu oleks legitimeeritud igaühe õigus sõimata ja lahmivalt kritiseerida. "Vaikiva ajastu" defineerimine anonüümsete kommentaatorite terrorist tulenevaks "vaikuseks" tundub samas liialdus. Ähvardavate ideede algatusi kommentaatoritelt tegelikult väga palju tulnud ei ole.
• Muidugi annab see, et suur osa kommentaatoritest mingite mõtetega kaasa läheb, ideedele suurema jõu ja võimsuse. Netikommentaarid võivad kaasa aidata vaateviiside polariseerumisele ning mõningate teemade puhul võib nende suur hulk tekitada tunde teema olulisusest.
• Kui ajakirjandust on nimetatud ühiskonna teadvuseks, siis freudistlikust perspektiivist võiks vihast anonüümset netikommenteerimist nimetada ühiskonna alateadvuseks. On muidugi omaette teema, miks on inimesed nii tigedad ja mida see räägib meie ühiskonna kohta. Sellise nimetu massina on kommentaatorid aga ka kergesti suunatavad ja lükatavad, nii et seda olukorda on võimalik tahtmise korral üsna kurjasti ära kasutada.
• Web 2 ning sellega kaasnevad sotsiaalsed suhted ja käitumismudelid on veel uued ning sellega toimetulek (kas reguleerimise või muude vahenditega) lapsekingades ning õigeid ja valmis vastuseid ei ole kellelgi. Minule tunduks küll õiglasem, kui ajalehtede kommentaatoritelt nõutaks registreerimist ja oma nime all esinemist. Need, kes soovivad end anonüümselt väljendada, leiavad Interneti avarustes enesele selleks kindlasti teised võimalused. Ajalehtede anonüümne kommenteerimine paneb autorid, kes esitavad ideid oma nime all ebaõiglasesse olukorda.
• Ma ei pea õigeks kommenteerimise ärakeelamist. Kui inimene julgeb ja soovib oma nime all sõimata ja solvata, siis teatud piirini võiks tal ka see võimalus olla. Intelligentne inimene tavaliselt teab, et inetuste ütlemine määrib rohkem ütlejat, kui adressaati. Ja, kui lubatud piir on ületatud, saab väärteo toimepanija kohe sekelduseta vastutusele võtta. Küllap käivituks sel juhul ka mõningane iseregulatsioon. Inimeste käitumine vastaks ehk rohkem oma keskkonnas aktsepteeritud sotsiaalsetele normidele. Samuti kahandaks see inimestega manipuleerimise ja oma (poliitilisteks või muudeks) huvides rakendamise võimalusi ning piiraks ühiskonnale ebasoovitavate (näiteks rassistlike) seisukohtade levitamist.
  • Airi-Alina Allaste, "Me purustame selle maailma", Sirp, 03.02.2006 (Arvustus: Kalle Lasn, "Kultuuritõkestus", tlk Siim Vatalin, 2005)

• Tehnoloogiline revolutsioon on alati tähendanud ka sotsiaalset revolutsiooni.
• Lihtsustatult võiks öelda, et Interneti-ajastu esimesel perioodil sarnanes sealne info pigem trükimeediaga, saitide sisu oli institutsioonide ja väikese seltskonna kontrolli all ning teised olid passiivsemad kasutajad. Uuemat osa web 2.0 saab iga kasutaja uue informatsiooniga täiendada. Web 2.0 viitab ühtlasi ka tehnoloogiale, mis võimaldab veebilehel andmeid pidevalt uuendada. Enam ei ole peamine info otsimine, vaid pigem selle täiendamine. Veeb kui avaldamismeedium ja suhtluskeskkond on avanenud igaühele ning seda iseloomustab kasutajate koostöös loodud sisu.
• Ise arvan, et ka web 2.0 nii-öelda kaheldavaid mõjusid pole mõtet üle dramatiseerida: professionaalsed kirjanikud, kunstnikud ja muusikud ei kao kuhugi, amatöörid tulevad juurde pigem selle osa elanikkonna seast, kellel varem puudus eneseväljenduse võimalus. Pealegi tuleb igasugune loominguline tegevus igaühele isiksusena kasuks. Võib ka väita, et kaheldava väärtusega "kultuuritooteid" oli varemgi ning monopoliseeritud "odava meelelahutuse" tootmine ja reklaamimine võib praegustes tingimustes ehk vähenedagi. Alternatiivlooming on kättesaadav ja seda vahendatakse ja tutvustatakse sotsiaalsete võrgustike kaudu – värsked ja põnevad ideed leiavad kergesti auditooriumi.
• Mõned globaalse küla võrgustikud toimivad mõnedes aspektides sarnaselt modernismieelse külaga. Kogukonna kontrollimehhanismiks oli inimeste reputatsioon, mis kujunes tema käitumise vastavuse alusel kogukonnas kehtivatele moraalinormidele. Globaalne küla on taaselustanud mehhanismid, mille kaotas linnastumisega kaasnev anonüümsus.
  • Airi-Alina Allaste, "Kuidas mõjutab uus meedia kultuuri ja sotsiaalseid suhteid?", Sirp, 25.04.2008

• Juba nullindatest saadik võib rääkida igapäevaelu tähtsustamisest ühiskonna uurimises. See tähendab, et laiemate ühiskondlike trendide kõrval on hakatud rohkem tähelepanu pöörama inimeste mõtetele, tunnetele ja argisuhtlusele. Viimast kümnendit iseloomustab suundumus kombineerida ühiskondlike nähtuste mõistmiseks mikro- ja makrosotsioloogilist perspektiivi ning erinevaid uurimismeetodeid.
• Tähelepanuväärse mõjuga on ühiskonna uurimisel olnud digitaalsed muutused, millega on tohutult mitmekesistunud analüüsivõimalused. Interneti vahendusel tekib palju numbrilisi andmeid kvantitatiivseks trendide analüüsiks ning samal ajal ka rikkalikult lugusid, pilte ja kogukondlikku suhtlust, mis räägib inimeste eludest.
  • Airi-Alina Allaste, "Ühiskonna uurimine muutus inimkesksemaks", ERR, 30.12.2020

• Paljud sotsiaalteadlased ongi oletanud, et noorte osalus pole väiksem kui eelmistel põlvkondadel, vaid lihtsalt teistsugune: kodanikud pole võõrandunud, apaatsed ja poliitikakauged, vaid usuvad, et otse tegutseda on kasulikum kui loota poliitikutele ja poliitilisele süsteemile.
• Elustiililiikumised võivad tegeleda üksikute eetiliste probleemidega ja ühendada inimesi mõne maailmaparandusliku idee ümber, mis kujundab maailmapilti ning mida oma isiklikes valikutes praktiseeritakse. See haakub nn elatud kodakondsuse mõistega, mis tähendab kodanikuosaluse praktikaid kui igapäevaelu osa, mis sageli seostuvad üleilmsete liikumistega. "Elatud kodakondsus" iseloomustab noori, kes on mitmesuguste liikumistega lõdvalt seotud.
• Nüüdisaegsete noorte poliitilist aktiivsust ei saa kuigi hästi mõõta ainult sellega, kui suur on nende tegevuse ühiskondlik mõju. Kuigi peamiseks osaluse motivaatoriks on soov kaasa rääkida ja ühiskonda paremaks muuta, ei pruugi see anda kohe silmatorkavaid tulemusi. Noorte osalus poliitikas võib olla midagi isiklikumat ning – nagu osutab ka algul toodud näide – seotud meelelahutuse, eraelusfääri ja elustiilivalikutega. See tähendab, et noored väljendavad poliitilist meelsust peale nähtava aktivismi ka väiksemate tegevustega – kirjutades alla mõnele petitsioonile, osaledes kogukonna tegevuses, minnes meeleavaldusele, kui teema neid isiklikult puudutab, lähtudes tarbimises eetilistest kaalutlustest ja avaldades arvamust sotsiaalmeedias.
• Eesti demokraatia on üsna noor. Ehkki noorte vähene osalemine tavapärastes poliitilistes vormides on üleilmne trend, on nende osalus postsotsialistlikes riikides veelgi väiksem kui küpse demokraatiaga maades. Seda on seletatud sotsialistlikult üheparteisüsteemilt pärandiks saadud passiivsusega. Postsotsialistlikke riike on iseloomustanud ka "kodaniku" ja "riigi" vastandumine.
• Kuigi Kesk-Euroopa ja Balti riigid eristuvad paljude postsovetlike riikide autoritaarsetest süsteemidest ja on integreeritud Lääne-Euroopaga, on siiski säilinud mõned olulised erinevused. Usaldus poliitiliste institutsioonide ja meedia vastu on üldiselt madalam kui Lääne vanades demokraatiates.
• Mis puutub kodanikuks olemise viise, siis oletatakse, et postindustriaalsetes ühiskondades on toimunud üleminek nn kohusetundlikult kodakondsuselt (dutiful citizenship) nn aktualiseeruvale kodakondsusele (actualizing citizenship). Kui kohusetundlik kodanik osales organisatsioonides, mida valitsus talle pakkus, väljendas oma huve parteide kaudu ning hankis infot peavoolumeediast, siis aktualiseeruv kodanik pigem ei usalda poliitikuid ega peavoolumeediat, eelistab osaleda kogukondlikes võrgustikes ja väljendada oma huvisid lähtudes isiklikest arusaamadest. Arvatavasti ei ole kohusetundlik kodakondsus olnud Eestis pärast Teist maailmasõda kunagi valitsev trend. Nii ei saa rääkida selle asendumisest, vaid pigem kodanikuks olemise viiside kujunemisest.
• Nõukogude aja lõpu aktivism avaldus pigem noortekultuuris kui komsomolis. Punkarite protest väljendus elustiilis, kaaskodanike šokeerimises oma välimusega, mis tahes-tahtmata õõnestas Nõukogude ühiskonna alustalasid. Punkari välimus – harjassoengust kuni haaknõelteni – polnud mitte niivõrd signaal võimalikust ühiskonnaohtlikust käitumisest, vaid asi iseenesest, mis rääkis "avangardse kunstiteosena" vastu "nõukogude inimese" moraalile ja tõekspidamistele. 1980. aastate lõpul muutus tagakiusatud vastukultuur uue ärkamisaja avangardiks.
• Ka hilisemad globaalsed protestid on saanud alguse pungist, paljud loomaõiguslased või kliimaaktivistid on leidnud tee aktivismini just pungist inspireerituna. Nii Eestis kui ka mujal on punkkultuur läbi põimunud eetiliste tarbimisvalikute ning veganliku elustiiliga.
• Irooniliselt suhtub eduühiskonda hiphop-lüürika. Seda illustreerib löövalt näiteks väljend succiety, mis sisaldus kahe Rakvere räpparite albumi nimes. Sõnadest success ja society kokkupandud väljend kritiseeris Eesti ühiskonda, kus edu on muutunud peamiseks väärtuseks, mida suur osa inimestest vastuvaidlematu ettekirjutusena alandlikult järgib.
• Uurimused kinnitavad, et Eestis saab rääkida vaid väga väikesest osast noortest, kes multiaktivistidena tegutsevad mitmes valdkonnas. Oma ideede eest parema ühiskonna loomiseks asuvad võitlema vähesed. Liikumiste puhul nagu Black Lives Matter, LGBTQ, kliimaaktivism, loomade õiguste kaitse ja paljud muud saab eristada pühendunud eestvõitlejate väikest ringi ning paljusid teisi, kes toetavad nende ideid kas elustiiliga või meeleavaldustel ja muudel üritustel vahetevahel osaledes.

Niihästi mõnikümmend aastat tagasi kui ka praegu võib suuremat osa noori Eestis defineerida seega pigem ootekodanikena (stand-by citizen), kes hoiavad ennast kursis päevapoliitikaga ja toovad poliitilisi teemasid igapäevaellu. Nad suudavad vajaduse korral aktiveeruda, kui teema on tähtis ja tegutsemisega kaasneb tunne, et see toetab enesearengut ja on ühtlasi ühiskonna huvides.

• Poliitilise aktiivsusena saab tõlgendada väga erinevaid eneseväljendusi. Näiteks nn naudingukodanik (pleasure citizen) lähtub hedonismist ja sotsiaalsuse väärtustamisest ning arusaamast, et vabal ajal sõpradega poliitilistel teemadel arutlemine aitab kujuneda hoolivaks kodanikuks. Oluline on individuaalne "tunne", et osaletakse. Järjest kasvab sotsiaalmeediaga läbi põimunud poliitilise tegevuse tähtsus, mis võimaldab näidata oma meelsust naudisklemist jätkates.
• Eesti noored eelistavad sotsiaalmeedias tegevusi, mis nõuavad väiksemat isiklikku pühendumist – üle poole on jaganud poliitilise sisuga uudiseid, muusikat või videoid, arutlenud poliitilistel teemadel või andnud allkirja petitsioonile. Kommentaariumides osalemist nähakse võimalusena oma mõtete katsetamiseks, mida võib tõlgendada kui oma seisukohtade kujundamist võimaliku eeldusena kaalutletud eneseväljendusele, kui selleks tekib vajadus.
• Poliitilise sisuga postituste laikimist võib näha kui esimest sammu ühiskondlike teemade vastu huvi tekkimisel või jõudmisel võrgustikeni, mis aitavad arvamusi kujundada ja seisukohti võtta.
• Petitsioonidele allakirjutamist e-keskkonnas on noored põhjendanud kui hea tahte avaldust, solidaarsuse ülesnäitamist ning kohati ka kui soovi ühiskonda mõjutada, olgu siis kasvõi ainult ühiskondlikult olulistele asjadele tähelepanu pööramisega.
• Sotsiaalmeedias palju aega veetvatel noortel on poliitilist sisu pea võimatu vältida.
• Poliitiliste meemide loomine ja jagamine on üks osalusviis, mis võib tõsta huvi poliitika vastu. Nii on sotsioloogid rääkinud noorte puhul ka mängulisest kodanikuks olemisest.
• Kui jätta kõrvale pühendunud aktivistid, siis näivad noored arvavat, et poliitilistel teemadel sotsiaalmeedias arvamust avaldada on kardetavam ja riskantsem kui seda näost näkku teha. Hirmu ja ettevaatlikkusega on tõenäoliselt seotud ka uuem trend, et vestlused poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel, kogemuslugude ja poliitiliste meemide jagamine on kolinud kinnistesse sõbragruppidesse. Noored ei taha avaldada oma arvamust keskkonnas, mis on avatud rünnakutele, ja teevad seda pigem enda loodud piiratud osalusega gruppides, kus nad kõiki osalejaid tunnevad.
• Sotsiaalmeedia pakub mitmesuguseid võimalusi, kuidas poliitilist osalust suurendada, näiteks jagades nii mobiliseerumiseks vajalikku infot kui ka meeme ja lugusid, mis tekitavad kultuurilise konteksti tundjates tugevaid tundeid ja kaasamõtlemist. Samas on sellist tegevust ka kritiseeritud kui mõttetut "klikismi", mis annab inimestele hea enesetunde ka siis, kui nad suurt midagi ei tee. Eesti kontekstis, kus osalus poliitikas ja usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on niigi olnud madal, ei ole alust karta, et osaluse n-ö simuleerimine sotsiaalmeedias tõmbaks noori ära sealt, kus ühiskonna või otsuste mõjutamine oleks tõenäolisem. Kuid on arvatud sedagi, et kavandatava protestimiitingu lehel registreerunute suurt hulka vaadates võib mõnel noorel tekkida tunne, et aktiivsemalt panustada polegi vaja. Tõenäoliselt räägime me sel juhul siiski noortest, kes jääksid poliitilistest tegevustest muidu täiesti kõrvale. Sotsiaalmeedia annab aga mingi tagasihoidliku osalemisvõimaluse nendelegi, kes soovivad mõjutada ühiskonda argisemal tasandil.
• Sotsiaalmeedia võimaluste ja uute sotsiaalsete liikumiste globaalse levikuga haakub woke-liikumine ja tühistamiskultuur. Seda liikumist aitab selgitada mikroagressiivsuse mõiste, mis viitab tahtmatule vähemusi diskrimineerivale ja solvavale käitumisele, näiteks sellele, kui tehakse kohatuid nalju ja kasutatakse kõnepruuki, mis alandab naisi, seksuaalvähemusi või tumedanahalisi. Sellest vaatepunktist lähtudes ei hoia homofoobseid, seksistlikke ja rassistlikke ideid elus mitte tõsimeeli võitlevad äärmusrühmad, vaid teadvustamata igapäevased käitumisviisid. Suur osa inimesi kannab neid ideid edasi eneselegi aru andmata. Woke-liikumine proovib neid hoiakuid ühiskonnast välja juurida. See tähendab, et "virgunutel" on kohustus teadvustamata diskrimineerimist märgata ja sellele osutada.
• Tõendeid selle kohta, nagu suurendaks digitaalne osalus poliitilist ebavõrdsust, ei ole, aga pole ka märke sellest, et sotsiaalmeedia erinevusi vähendaks. Kuigi sotsiaalmeedia võimaldab põhimõtteliselt ühiskondlikel teemadel hõlpsamini kaasa rääkida, kasutavad ühiskondlikult passiivsemad rühmad seda võimalust vähem ja jäävad oma suhtumistes skeptiliseks.
• Elektroonilise hääletamise uurimine näitab, et Eestis kasutavad eri ühiskonnarühmad uusi tehnoloogiaid erinevalt, ning sama käib ka muude veebis osalemise vormide kohta. Vene emakeelega noorte pessimism ja vähene aktiivsus väljendub ka digitaalses osaluses, eriti nende puhul, kes elavad ääremaadel. Ida-Virumaa venekeelsed noored usuvad vähem oma võimalustesse ühiskonnas midagi ära teha ning on seetõttu vähem aktiivsed kõikjal, ka veebis.
• Kodanikuallumatusena tõlgendatud illegaalsed protestid on samuti üks poliitikas osalemise viis, mis oma äärmuslikul kujul sisaldab lõhkumisi ja rüüstamisi. Subkultuuriline ja loominguline tegevus võib sisaldada illegaalseid elemente, mis seavad kahtluse alla kehtivad reeglid ning äärmuslikul juhul ka demokraatlikud väärtused. Sellise käitumise puhul võidakse luua grupiidentiteet agressiivse vastandumisega negatiivselt tajutud „teistele“. Selle ilminguteks on vihakõne sotsiaalmeedias ja mõnikord tänavaaktsioonid.

Samas on piir tajutava ohu ning peavoolust hälbiva käitumise vahel õhkõrn. Õiguslik raamistik soodustab seda, et mõningaid poliitilisi osalusviise määratletakse hälbelisteks ka siis, kui need ei ole demokraatiavastased.

• Eesti loomaõiguslased ei ole kunagi olnud seotud terroriaktidega, aga nende tegevus on "teinud korrakaitseorganeid murelikuks" ja nende vastu on võetud tarvitusele abinõusid kriminaalse tegevuse ennetamiseks. Nii on aktivistid omal nahal kogenud "moraalse paanika" tekkimist ning neid on alusetult kahtlustatud potentsiaalses õigusrikkumises.
• Kriitikat on pälvinud ka kliimaaktivistide liikumine Fridays for Future, millega liitunud noored puuduvad reedeti koolist, et osaleda meeleavaldustel. Neile on ette heidetud lihtsalt mugava põhjuse leidmist, et tundidesse mitte minna. Noori, kelle ühiskondlik tegevus väljub harjumuspärastest raamidest, on lihtne sildistada "ebaküpseks tõsistel teemadel kaasa rääkima" või tembeldada nende tegevus "teismeliste radikaalide nišiteemaks". Nende arvamust kuulatakse või arvestatakse vähem ning nende ühiskondlike ettevõtmiste puhul keskendutakse õiguslikele formaalsustele.
• Veebi vahendusel on lihtne poliitiliste teemadega kursis olla ja väikestviisi panustada neil, kes soovivad konventsionaalsemast poliitikast pigem eemale hoida. Ootekodanikud lähevad sotsiaalmeedias ja meeleavaldustel aktivistide algatuste ning diskussioonidega kaasa. Samas ei lähe noored kaasa mitte ainult demokraatlike algatustega. Samamoodi nagu vähemuste õiguste eest võitlejad või kliimaaktivistid, kasvatavad ja laiendavad endile toetajaskonda ka näiteks krüptofašistid, tuues nii äärmuslikke ideid peavoolu.
• Noorte poliitikas osalemisega kaasnev moraalne paanika või sildistamine pole küll kadunud, aga loomaõiguslaste ja kliimaaktivistide tegevus on integreerumas traditsioonilisema poliitikaga. Loomaõiguslased on võrreldes kümne aasta taguse ajaga vähem marginaliseeritud ning nad on saanud rohkem tunnustust. Nähtamatute Loomade eestvedajat tunnustati vabatahtlike kaasaja ja juhendajana ning organisatsioon nimetati 2020. aasta vabaühenduseks Eestis. Noored on kaasatud kliimadiskussiooni 2019. aastal keskkonnaministeeriumi juurde loodud Noorte Keskkonnanõukogu kaudu.
• Noorte liigitamine poliitiliselt aktiivseteks ja passiivseteks pole kuigivõrd õigustatud. Pühendunud aktiviste leidub Eestis küll vähe, aga oleks ebaõiglane tembeldada kõik ülejäänud passiivseteks. Eesti poliitika konteksti arvestades ei saagi pidada osalust konventsionaalses poliitikas kõige olulisemaks, sest kui küpse demokraatiaga riikides on kodanikuks olemise viisid asendumas ja muutumas, siis Eestis on need alles kujunemas.
  • Airi-Alina Allaste, "Punkaritest kliimaaktivistideni", Vikerkaar 1/2023

Intervjuud

• Ma olen küll võrdlemisi skeptiline viie rikkama riigi hulka jõudmise suhtes.
• Kui praegused tendentsid jätkuvad - ühiskonna klikistumine ja suletus ei vähene, noorte väljavool suureneb ning kihistumine võtab järjest suuremaid mõõtmeid -, siis ootab meid järk-järguline süvenev ääremaaks muutumine.
  • Airi-Alina Allaste, intervjuu: "Teadlane: Eestit ähvardab jõulisem ääremaastumine", ERR, 30.08.2011